Annika lugu võiks kanda nime "läbi raskuste tähtede poole". Ta sünnitas üle nelja kilo kaaluva poisslapse, kes ei saanud rinnapiimast kõhtu täis ning seetõttu pidi ta rinnapiimaasendajat juurde andma. Probleeme tekitas ka vale imemisvõte, mistõttu oli vasakust rinnanibust alles vaid pool. “Meeletult valus oli imetada, aga kannatasin ära, sest ma ju pidin oma lapsele parimat pakkuma,” meenutab Annika. Tol hetkel ei teadnud ta veel, et seoses lapse imetamisega tuleb üle elada mitmeid probleeme.
Siis, kui Annika rinnad hakkasid vajalikus koguses piima tootma, tekkis vasakusse rinda rinnapõletik. “Mitu korda vappusin voodis, kuna nii külm oli - palavik oli ligi 40 kraadi,” räägib naine. Õnneks taipas ta minna naistearsti juurde, kust omakorda suunati imetamisnõustamisele.
“Imetamisnõustaja imestas, kuidas ma suudan,” meenutab Annika järgnevat. Tema vasakust rinnast taheti suisa õppematerjali jaoks pilti teha, kuna rind oli üleni punane ja nibu täiesti katki. Põletikunäitaja oli nii kõrge, et kaaluti ka ta haiglasse jätmist ning põletiku tõttu kadus rinnast piim. “Jälle pidin lapele rinnapiimaasendajat andma,” räägib Annika. Sellega kaasnesid aga negatiivsed mõttemustrid: “Iga kord kui seda tegin, vajus maailm kokku ja nutsin, et olen nii halb ema. Palusin lapselt andeks, et ma ei suuda talle vajalikus koguses piima anda. Arvasin, et ma ei ole emaks loodud.”
Kuu aja jooksul käis Annika mitu korda nädalas imetamisnõustaja juures, kes ta põletikus rinnast tükke välja masseeris ja piima tekkimise nimel piima välja pumpas. Piim oli verine, sest nibu oli nii katki ja kätte sai vaid 20 ml piima korraga. “Ma hoidsin seda kui varandust ning olin õnnelik, et sain rinnapiimaasendaja asemel pudelist rinnapiima anda,” meenutab Annika. Mõne kuu pärast kõik laabus ja ka rinnanibu paranes. Kordagi selle aja jooksul ei mõelnud Annika loobumisele. “Rinnaga toitmine oli minu jaoks nii püha tegevus, et ma pidin selle valu ära kannatama,” ütleb ta.
Mõned kuud kõik sujus, kuid kaheksandal elukuul tulid lapsele ülemised hambad, mis hakkasid nibuala hõõruma. Sinna tekkis vill ning mõne aja pärast ka valulik tükk, mille kohta naistearst arvas, et tegu on taas piimapaisuga. Annika ravis ennast nagu kästi, kuid tundis ise, et midagi on valesti. “Piimapaisu ajal oli valu hoopis teistsugune kui nüüd, nüüd oli valu palju teravam,” meenutab ta. Nädala möödudes läks Annika uuesti arsti juurde ja selgus, et tegu oli hoopis mädapaisega. Koheselt saadeti ta erakorralise meditsiini osakonda, kuna kliinikumi arstid oli juba lahkunud.
Naistearst ütles valvearstile, et võimalusel võiks lõikust vältida, kuid kirurgide sõnul oli lõikus ainuke variant. “Minu esimene küsimus oli, et kas ma edasi saan imetada. Kõik need arstid vaatasid mind kui imelikku,” meenutab Annika. Öeldi, et imetada saab küll, aga alles pärast haava kokku kasvamist.
“Kui lõikus tehtud sai ja ma opitoast välja läksin, hakkasin lahinal nutma. Mu peas keerles ainult see, et, kas ma saan ikka edasi imetada, ma pean edasi imetama…” meenutab ta. Laps oli selleks hetkeks juba kaheksa kuud vana ja hea põhjus imetamise lõpetamiseks olemas, kuid Annika ei mõelnud sellele kordagi.
Kokku imetas Annika last aasta ja kolm kuud ning soovitab kõigile imetamisnõustajaid. “Nad on imelised inimesed ja aitavad tohutult ning koos nendega saab raskused ületada. Vaid endal peab piisavalt tahet olema,” on ta kindel, kuigi tunnistab tagantjärele tarkusena, et ohverdas end liiga palju. “Tol hetkel oli aga esikohal ainult lapse heaolu,” ütleb ta.
