Emmede Klubi on viimasel kahel nädalal toonud oma lugejateni tuntud Eesti blogijate mõtteid laste elu internetis kajastamise teemal. Kuid kuidas käsitlevad oma laste elu internetis kajastamise teemat Eesti seadused? Pärisime aru Eesti Politsei veebikonstaablilt Maarja Punakult.
"See, kes soovib seadusest väga täpseid juhiseid saada, peab pettuma," ütleb Punak alustuseks. Kes aga sooviks leida riiklikke seisukohtasid, mis aitaksid kaasa oma kindla valiku tegemisele, sel soovitab konstaabel lugeda läbi lastekaitseseadus ja uurida ka Andmekaitse Inspektsiooni juhiseid. Eriti võib kasu olla "Kaamerate kasutamise juhendist" ja tekstist "Laste õigused ja isikuandmete töötlemine".
Näiteks sätestab lastekaitseseaduse paragrahv 21, et last puudutavate otsuste tegemisel tuleb tegutseda lähtudes esmajoones lapse huvidest. "Kui palju mõtleb lapse huvidele lapsevanem, kes postitab sotsiaalmeediasse endise elukaaslase pildi, millel elukaaslane on paari ühise teismeeas lapsega, ning kirjutab juurde suhte räpased ja väga isiklikud üksikasjad?" toob Punak väga kurva näite.
Selliste lapse huve eiravad või lihtsalt mitteteadlikud valikud moodustavad paraku tõepoolest osa veebikonstaabli tööjuhtumeist. "On lapsevanemad, kes teevad postitusi joobes olekus, samuti olen kokku puutunud skisofreenikutega, kes ei mõista oma tegevuse sobimatust, rääkimata neist, kes oma lapsi müügiks pakuvad," ütleb Punak.
Delikaatsete isikuandmete avalikustamine on keelatud
Teise inimese delikaatsete isikuandmete jagamine ilma loata on karistusseadustiku § 157’1 järgi keelatud. Delikaatsed isikuandmed on näiteks inimese maailmavaateid kirjeldavad andmed, andmed terviseseisundi või puude kohta, andmed pärilikkuse informatsiooni kohta, andmed seksuaalelu kohta jms. Välismaal juba ongi Punaku sõnul juhtumeid, kus lapsed on mõne internetis delikaatseid isikuandmeid jagava postituse pärast oma vanemate vastu kohtusse läinud.
Otseloomulikult on keelatud ka alaealisest tehtud pornograafilise teose ning alla 14-aastasest tehtud erootilise teose jagamine. Punak täpsustab, et pilt alasti magavast beebist ei ole üldjuhul erootika, kuid võib selleks muutuda lapse asendi või näiteks ümbritsevate esemete konteksti tõttu. Kas pilt on erootiline, otsustavad menetlejad iga juhtumi puhul eraldi.
Seaduste vaatevinklist märgib konstaabel veel ära, et igal inimesel, keda on kellegi blogi solvanud või laimanud, on õigus pöörduda kohtusse. Ka on õigus kohtusse pöörduda lapsevanemal, kelle lapse pilti on ilma tema nõusolekuta jagatud ja keeldutakse eemaldamast.
Ohte võiks minimeerida, kuid asjatut paanikat pole tarvis
Kui veebikonstaablina on Maarja Punaku ülesanne anda inimestele seadustealast nõu, siis igapäevaselt internetti postitatava materjaliga töötava inimesena on tal välja kujunenud ka isiklik arvamus.
Kindlasti ei soovita Punak laskuda äärmustesse, olgu selleks äärmuseks siis igapäevased postitused kõigist oma lapse tegemistest või vastupidi, täielik keeld oma lapse nime või pilti kuskil näidata. "Mulle ei meeldi mõte asjatust paanikast, kuid samamoodi ei meeldi, kui ohtu üldse ei tajuta."
Punak räägib loo ühest oma sõbrast, kes elab New Yorkis, kuid ei lukusta kunagi oma autot. Autosse on juba nii palju kordi sisse murtud, et sõber ei jaksa enam lõhutud klaase parandada.
"Selline elustiil on üks võimalustest. Teine variant on veidigi kurjategija elu raskemaks tegemine," arvab Punak. "Vahel piisab selleks koduukse lukustamisest."
Ta toob kolm näidet. Milleks on vaja hoida oma sõprade nimekiri sotsiaalmeedias teistele nähtavana? "Saadan selle info kõikidele sinu tuttavatele" on klassikaline lause väljapressija suust. Milleks on vaja mainida sotsiaalmeedias või blogis, millises koolis laps käib? Võib-olla olete kuulnud juhtumitest, kus mängukeskkonnas tekkinud tüli leiab lahenduse koolis, kus võõras isik tuleb õpilasega ise tüli lahendama. Kas nii palju pilte on ikka vaja? Iga pilt, mis üksi kena ja ohutu näib, võib ikkagi lapsele haiget teha, kui kaaslased sellest näiteks meemi valmistavad.
Lapsevanem on alati eeskuju
"Kvaliteetse blogi pidamine on omaette kunst," leiab Punak. "Pereblogi võiks olla peres valitsevat üksmeelt ja arengut toetav. Pereblogi pidades võiks hoiduda ka teiste perede tegemistele ja toimetamistele hinnangute andmisest. Kui on oht, et lapsi ei kohelda teises peres õigesti, tuleb sellest teavitada lastekaitset, mitte sotsiaalmeediat. Kui näete teise pere last tatisena mänguväljakul, siis minge ja andke lapsele taskurätik, sest võibolla pole tema eemal istuv ema "kuritegelikult hooletu" lapse suhtes, vaid tal tõesti said taskurätikud otsa. Mulle meeldiks, kui blogides oleks vähem õelust ja rohkem üksteise toetamist."
Lapsevanem on paratamatult oma lapsele eeskujuks, jätkab konstaabel. Kui ema või isa on oma postituses labane, siis annab see ka lapsele vastava signaali. Kui lapsevanema iga postitust saadab pilt endast veinipudeliga, siis ka see saadab lapsele signaali. Seega peab lapsevanem mõtlema, millist eeskuju ta oma lapsele annab, alati postitades, mitte ainult lapsest postitades. Ning kui postitus ongi lapsest endast, siis seda enam olgu läbi mõeldud sõnum, mille see lapsele annab.
On emasid, kes loovad oma laste kasvatamise kajastamiseks spetsiaalse blogi, kus jagavad pereliikmete isikuandmeid, pilte, parameetreid ja muud informatsiooni laste elu kohta. On emasid, kes isegi ei maini oma last sotsiaalmeedias, isiklike piltide jagamisest rääkimata. Et elu internetiajastul on veel nõnda noor, ei saa me teada, milline käitumine on õige või vale. Kuid me saame sel teemal ühiselt arutleda, et iga pere leiaks just endale sobivaima tee. Loe kõiki sarja postitusi SIIN.
Millised on Sinu mõtted laste oma internetiellu kaasamise teemal?
