"Ma keeldun väitmast, et see üldse kuidagipidi raske on," kinnitab kolmeaastase Kelli ja kolmekuuse Kaspari ema Kätlin (24). Nende peres oli otsus saada kaks väikest last järjest täiesti teadlik: vanemad tahtsid anda oma lastele ellu kaasa suurima kingi, õe või venna.
Kuidas Kätlini väikelapse ja beebiga pere toimib ja kas nad teistelegi samas olukorras vanematele nõu anda oskavad, räägib Kätlin intervjuus Emmede Klubile.
Kuidas ja miks otsustasite kaks väikest last järjest saada?
Me olime kindlad selles, et lapsi saab peres olema rohkem kui üks. Miks? Sest parim kingitus, mille vanemad saavad lapsele ellu kaasa anda, on õed-vennad. Sel samal põhjusel on ka meie laste vanusevahe lühike - 2 aastat ja 10 kuud. Et ka lapsepõlves oleks tore koos kasvada. Mida väiksem vanusevahe, seda rohkem ühiseid tegevuseid ja huvisid, samal arenguastmel vestlused, krutskid jne.
Lisaks ma tundsin lausa vajadust beebi järele - niipea kui vanem laps beebieast välja kasvas.
Muidugi on lühikese vanusevahe boonus ka see, et beebitavaar leiab jälle kasutust.
Kirjelda mis on kõige raskem järjest kahe väikse lapse saamise ja kasvatamise juures?
Ma keeldun väitmast, et see üldse kuidagipidi raske on. Minujaoks on raske siis, kui koorem tahab ikka maha murda.
Keeruline oli raseduse ajal toime tulla väsimusega - ma võisin magada ja ainult magada, aga neiuke seda meelt ei olnud, et emme koguaeg silm kinni pikutab. Lõpus, kui kõht suureks kasvas, jäid vanema lapse süllevõtmised ära. Asendasime need selliste õhtuste kaisutustega, kus ma n-ö voolisin Kelli oma külje alla ja nii me mõnulesime 10-30 minutit, et likvideerida päevane mittesüllesaamise võlg.
See kaisutamise-komme jäigi lapsele külge. Nüüd, kui beebi ka on, siis olen vahel mõelnud küll, et tekitasin endale lisakohustuse õhtu kõige kiiremasse aega - magamaminekuajale. Samas kaalub eriline lähedustunne selle üle. Isegi, kui ma pean samal ajal jalaga beebi lamamistooli kiigutama..
Mul pole kunagi olnud muret, et kas ma hakkan teise lapse sünniga esimest vähem armastama või kas beebi vastu ikka tekib samasugune armastus. Tundsin kohe, et nad on võrdsed ja jäävad võrdseks - ka siis, kui lapsi 10 oleks. Armastuseruum südames suureneb koos lapse sünniga.
Ma ei tea, kas see sõltub lapsest, aga Kelli laseb mul alati esmajärjekorras beebiga toimetada. Näiteks kui meil on plaanitud suuremaga mõni mäng või meisterdamine, siis me võime selle kenasti katkestada või lubatud aega edasi lükata, kui on vaja beebit toita, lohutada või mähet vahetada.
Muidugi tuleb nüüd aega paremini planeerida ja mitmed enda huvid on tahaplaanile jäänud, kuid teadvustan endale, et lapse beebiiga tuleb nautida nii palju kui saab ja teiste asjade tegemiseks on piisavalt aega siis kui nad suuremad on. Selline mõtlemine aitab pesemata juuksed, lugemata raamatud või mõne meelistegevuse tegematajätmise kenasti üle hingata.
Kuidas harjus ja suhtub väiksemasse vanem laps, kas on olnud probleeme ja milliseid? Kas ja kuidas teda ette valmistasite?
Ette hakkasime teda valmistama päris varakult. Enne rasedust pidasime lühikesi vestlusi teemal kas ta tahaks omale õde või venda ja mida õe või venna saamine üldse tähendab. Kohe kui beebi tulekust teada saime hakkasime ka suuremale lapsele sellest rääkima. Jutustasime beebiga ja paitasime kõhtu, juba päris varakult, ja igapäevaselt rääkisime, et varsti sünnib meile beebi. Hiljem, kui sugu teada oli, kutsusime beebit juba vennaks või nimepidi ja arutasime seda kuidas me beebiga käitume ja kuidas temaga tegutsema peab. Mähkisime mõmmisid ja tissitasime nukke. Lugesime Epp Petrone raamatuid "Anna hambad" ja "Leena peenar", kus lapsed ka õde-venda ootasid. Üritasime suurema lapsega natuke rohkem ringi liikuda ja talle huvitavaid kohti näidata, sest pärast beebi sündi oli meil planeeritud rahulikum kodus olemise periood.
Suuremal lapsel harjumisega probleeme ei tekkinudki - kõik läks nii sujuvalt, et ei saanud arugi, et mingi muutus pere koosseisus toimus.
Kas ja kui tähtis on tugivõrgustik? Milline tugivõrgustik teie peres toimib?
Kuna meie peres on nii, et issi on pool aastat kodust ära tööl (aeg-ajalt käib korraks kodus ka), siis toetun ma väga palju tugivõrgustikule kelleks on minu ema, isa ja vanaema. Minu jaoks on kaine mõistuse ja rahulikuma meele säilitamiseks nende abi väga oluline.
Teise poole aastast, kui laste issi ka kodus on, toetun ma muidugi temale. Kuigi ka abikaasal tuleb pikemaks perioodiks koju tulles alati esialgu harjumiseks aega võtta. Pisikeste laste rutiin ja vajadused muutuvad ju poole aastaga.
Lasteaia kasuks me ei otsustanud, sest see lihtsalt ei sobi minu vaadetega. Ma tunnen, et saan ka ilma lasteaiata - tugivõrgustiku ja abikaasa abil pakkuda oma lastele seda, mida mina pean oluliseks neile pakkuda.
Kas Sul tuleb lisaks senini mainitud nõuannetele veel pähe praktilisi nippe, kuidas igapäevaelus paremini läbi saada kahe väiksega?
Mind aitab palju rutiin. Kindlad toimingud tuleb sättida kindlatele kellaaegadele-päevadele ning kõik vajalik saabki tehtud. Planeerin üsna palju asju ette. Samas ei tasu kunagi plaane ja päevakorda võtta kui rauda taotud reeglit, vastavalt olukorrale tuleb ikka aeg-ajalt paindlik olla.
Aitäh Sulle, Kätlin, et jagasid meiega oma kogemust!
Postitus on osa Emmede Klubi uuest artiklisarjast, kus tutvustame kahe väikse vanusevahega laste saamise plusse ja miinuseid ning jagame kasulikke nippe igapäevatoimetuste hõlbustamiseks. Kuid seda kõike seekord klubiliikmete endi kogemuste kaudu! Loe artiklisarja teisi postitusi SIIT!
Mirjam