Muljeid Montessori lasteaedadest Soomes

Muljeid Montessori lasteaedadest Soomes

25. Jan 10:14 Emmede Klubi Emmede Klubi

Meeli Verlinden on kahe väikse lapse ema, kes õpib praegu Soomes Montessori lasteaiarühma juhendajaks. Enne koolitee alustamist külastas ta kahte Soome lasteaeda, et oma silmaga näha, kuidas Montessori pedagoogika tegelikult lastaiarühmas toimib. Ta kirjeldab, mida nägi ja koges:

Külastasin Soomes kaht Montessori lasteaeda. Nimetan oma külaskäiku vaatluspäevaks. Istusin vaikselt toolil ja jälgisin, mida lapsed ja juhendajad teevad. Ei suhelnud lastega ega sekkunud nende töösse. Tegin vahepeal ka märkmeid. Sellisel vaatlusmeetodil õpivad tavaliselt oma tööd Montessori õpetajad, keda oleks täpsem nimetada juhendajaks. Vaatluspraktika kestab mitu nädalat, mille jooksul õpitakse kohalolekut ning märkamist. Ollakse ise justkui seesama vastuvõtlik meel, millest Maria Montessori ühe oma kuulsama raamatu kirjutanud on. Olen lugenud Montessori-teemalisi artikleid ja populaarteaduslikke raamatuid, aga need on olnud suunatud eelkõige lapsevanematele. Ettekujutus Montessori lasteaiast pärines mul ainiti internetist vaadatud videotest, mis neid kohti ja neis tehtavaid tegevusi minu jaoks veidi avanud ja valgustanud on. Päris lasteaias kohapeal polnud ma varem käinud.

Mõlemad Soomes külastatud kohad olid eralastehoiud, seega tegutses kummaski majas ainult üks rühm. Tegemist oli segarühmadega (lapsed vanuses 2,5–6 a), nagu Montessori süsteemis ette nähtud ongi. Esimeses lasteaias viibisin kella üheksast üheni. Nägin ära nende tavapärase töötsükli, lõunapausi ja õueskäigu. Minu hinnangul järgiti Montessori põhimõtteid 100% ning keskkond oli ideaalselt ettevalmistatud. Koha asutaja on naisterahvas, kes on juba 25 aastat töötanud Soome haridussüsteemis eelkooliealiste lastega ning viimased kümme aastat sellest ajast on ta pühendanud Montessori-maailma rakendamisele ja eestvedamisele, mh Soome Montessori liidu juhatuse koosseisus. Ka tema oma lapsed on käinud Montessori lasteaias. Väga inspireeriv!

Kui lastehoidu sisenesin, jäi mulle kohe silma kohaloleku tahvel, kus rippus iga lapse pildiga puidust klots. Klotsi ümber pööramisega saavad lapsed märku anda, et on kohale jõudnud. Algab turvaline rutiin. Väga mõnus meetod nii lastele kui ka kasvatajatele päeva alustamiseks! Edasi suundusin juba peamisesse rühmatuppa. Ruumi oli seal täpselt piisavalt ja kõik vajalikud tingimused olid täidetud, et koht lastehoiuna toimida saaks: suur garderoobiala, palju valgust ja keset rühmatuba paiknev avatud köök. Ja muidugi väga palju riiuleid põnevate ning kenasti korrapäraselt paigutatud Montessori vahenditega.

Kuna saabusin advendieelsel ajal, siis oli majas tunda ka kerget jõulumeeleolu. Lõunasöögiks toodi riisiputru rosinatega ja samal ajal pandi käima jõulumuusika. Lastel olid peas päkapikumütsid. Lapsed aitasid juhendajatel lõunasöögiks laudu kokku tõsta, kuna süüakse samas ruumis kus muidu ka toimetatakse. Üks suurem laps istus söögipaja kõrval ja kutsus teisi ükshaaval sööki tõstma. Iga päev valitakse selleks ülesandeks erinev laps. Nii on lapsel võimalik oma teekonna jooksul lasteaias proovida erinevaid rolle. Algul olles ise pisem abivajaja, hiljem aga eelkooliealine suur eeskuju teistele.

Iga laps tõstis ise omale toidu taldrikule ja kandis lauda. Pisemaid abistasid juhendajad, kuna suur kulp ei ole neile veel käepärane. Lapse iseseisvuse toetamine on Montessori meetodi üks keskseid elemente. Seetõttu panid suuremad lapsed söögiaja lõppedes ise oma sööginõud masinasse, väiksemad viisid laste kõrgusel paikneva lauakese peale. Päeva jooksul oldi ise piparkooke valmistatud. Pärast lõunasööki sai igaüks ühe piparkoogi magustoiduks. Jagati lahkelt ka minuga.

Piparkoogitegu käis muide kenasti kordamööda ja vastavalt huvile. Kohal oli 13 last ja mulle tundus, et igaüks sai osaleda, kuigi kohti oli selle jaoks laua taga vaid kaks. Peeti kindlalt kinni reeglist, et igaüks saab teha nii kaua kui soovib omal ajal ning teised peavad ootama ja vahepeal omale muu tegevuse leidma. Vähemalt kaks tundi oli nn piparkoogijaam avatud. Märkasin, et laste lemmik paistis olevat Soome-kujuline piparkoogivorm.

Kui parajasti piparkooke ei vormitud, toimetas igaüks omaette. Täpselt nii, nagu ehtsas Montessori keskkonnas tegutsemist ette kujutasingi. Vahendeid viidi lauale ja toodi sealt kandikutega. Vabalt olid saadaval vesi ja veekannud ning mitte ainult joogivee tarbeks. Tegevused toimusid laua taga või väikesel vaibakesel keset põrandat. Iga tegevuse juures (sama vaiba peal või laua taga) võis olla vaid kaks-kolm last korraga. Erandiks olid muusikalised tegevused, kus vahepeal laulsid ja mängisid pilli ühe vaiba ümber neli last ja juhendaja korraga. Lapsed rullisid ise vaibad lahti ja kokku. Väiksematele ja uuematele lastele pidi juhendaja vaid leebelt meelde tuletama, et vaip ikka tagasi pandud ka saaks. Suuremad lapsed (vanuses 5–6 a) ei vajanud mitte mingisugust juhendamist.

Üks kolmeliikmeline koolieelikutest koosnev sõpruskond valis omale ise tegevuse, pani ise vahendid tagasi ja siis suundus järgmise tegevuse juurde. Paari tunni jooksul tegelesid need lapsed riigilippudega (neid asetati kaardile, aga nendega mängiti ka rallit ja sõda), loendasid helmeste abil numbreid, mängisid sõnamängu, tegid piparkooke ning abistasid (juhendaja palvel) üht umbes nelja-aastast last klotsidest püramiidi ehitamisel. Juhendi järgi pandi paika püramiidi alumine kiht, edasi jätkas väiksem laps üksi.

Juhendaja selgitas mulle, et nad peavad väga oluliseks seda, kuidas vanemad lapsed on noorematele abiks ja eeskujuks. See ongi liitrühma peamine võlu ja mõte. Nii õpivad lapsed ka hõlpsamini sotsialiseeruma. Püramiidi ehitav laps istus selle tegevuse juures pikalt ja keskendunult ning oli üsna pahane, kui üks väiksem tormakam laps selle ootamatult ümber lükkas.

Pean imetlusväärseks juhendaja väga rahulikku reaktsiooni sellele olukorrale ja ka seda, kuidas kannatanu küll urises, aga ei loopinud klotse laiali ega vigastanud teist last, kelle peale ta pahane oli. Seesama nelja-aastane tegeles vahepeal pikalt ka lõnga lõikamisega. Juhendaja abiga sai mõõdetud õige pikkus ja lõpuks valmis sellest nöör paberist kiikrile, mida kaela ümber kaasas kanda ja millega mängult kaugusesse vaadata.

Juhendajate töö käis ühe lapse juurest teise juurde lenneldes. Enamasti said lapsed omale tegevuse leidmisega (ja selle juures püsimisega) tõesti ise hakkama. Kõige rohkem oli juhendajatel tegemist ühe lapsega, kes oli pärit võõrkeelsest perest ja ilmselt alles hiljuti Soome kolinud. Oli näha, et lapsel on tõelised kohanemisraskused ja ta ei osanud veel eriti hästi soome keelt. Täiesti imetlusväärne oli jälgida, kuidas juhendajad (vähemalt väliselt) ei ärritunud kordagi ja reageerisid lapse agressiivsusele pigem konkreetselt, leidsid talle alati uue, rahuliku ja köitva tegevuse ning hoidsid teda kriisikolletest pigem eemal. Ei mingit tänitamist, pikka pahandamist või moraaliloengut, rääkimata karistamisest või alandamisest.

Õue läks esialgu kogu rühmaga üks juhendaja ning teine liitus hiljem. Üks väike laps (ehk oligi kõige pisem) ei jõudnud teistega samal ajal riidesse panna, kuna polnud veel ära teinud muid vajalikke toimetusi. Sellest ei tehtud suurt numbrit, ei sunnitud tema järel tervet rühma ootama. Teine juhendaja, kes toas veel kööki koristas, aitas tal toimetused ära teha ja tuli hiljem temaga koos teistele järele. Päeva jooksul oli näha juhendajate täielikku pühendunud kohalolekut. Iga laps sai tähelepanu ja juhendamist täpselt nii palju kui vaja. Lastesse suhtuti austavalt ja nendega räägiti rahulikult ning viisakalt. „Pane! Tee! Tule!“ asemel „Hei, kas saaksid… Ole kena, palun…“. Omavahel vahetasid juhendajad ehk vaid paar lauset ja kui võimalik, siis tegelesid ka ise Montessori süsteemis tuntud ja hinnatud tegevusega – lapsevaatlusega.

Peamiselt toimusid kõik tegevused ühes suures riiulite ja laudadega liigendatud ruumis. Lisaks sellele oli veel kaks nn tagatuba, millest ühes paiknevat tavaliselt võimlemisruum (tol päeval muudetud justkui kooliklassiks, kuna koolikuraator tuli suuremate laste koolivalmidust kontrollima) ja teises olid vabamat mängu soodustavad asjad – nukuteatri nukud, muusikariistad ja nukumaja. Selles ruumis toimuvat vahel muinasjututund. Seal magatakse ka lõunaund, mis ei ole vist kohustuslik, aga Soome lapsevanemate seas siiski pigem hinnatud ja nõutud. Kuna iga päev ja iga ilmaga käiakse õues, siis sellest tihti piisab, et kõik lapsed lõunauneks piisavalt ära väsitada. Kuuldavasti toimub neil vahel ka matkapäev. Seega kindlasti ei pea ükski lapsevanem muretsema, kas laps, kellelt oodatakse pidevat nn töötsüklit, ikka piisavalt liikuda ja energiat kulutada saab. Kedagi magama siiski ei sunnita.

Toas töötavad lapsed nende vahenditega, millega parajasti soovivad. Kes seda teha ei taha, võib omal algatusel minna lugemisnurka ja sirvida seal vaikselt või sõbraga koos raamatuid. Alati on saadaval ka meisterdamiseks vajalikud tarvikud (molbert, vesivärvid jmt). Kõlab täiesti suurepäraselt, eks ole? Ainsa miinusena tooksin välja ehk selle konkreetse lasteaia asukoha. Ideaalis peaksid lapsed saama omal käel avastada ka loodust ja looduses toimuvaid protsesse (taimede juurdumist, kasvamist, õitsemist). Õuemänguks oli neil lastel aga ainult üks tavaline linnamänguväljak.

Teine koht, mida külastasin sama päeva teises pooles, oli üldjoontes esimesega sarnane. Seal oli aga olemas just see, mis esimeses kohas puudu: oma aianurk. Teise lasteaia ruumid olid aga veidi sopilisemad ja kujutan ette, et juhendajal on selle võrra raskem laste tegevust jälgida. Vahendid olid kenasti riiulites ja olemas olid kõik vajalikud lauakesed ja vaibad ning veidi rohkem avarust ja liikumisruumi. Köök oli suur ja lai ja sealgi paiknes mitu lauda, kus lapsed ise toimetada said. Õhkkond oli pisut vabam ja kodusem, selle võrra ka veidi lärmakam. Aga usun, et igas lasteaias on lastel õhtuks kõrgendatud meeleolu ja väsimus, eriti veel arginädala viimasel päeval!

Lisaks tegevusruumidele ja köögile olid majas ka eraldi mängutoad, kus leidus kõike, mida igas lasteaias kohata võib – lauamänge, autosid ja Barbie-nukke ning minu suureks üllatuseks oli seal olemas isegi kostüümikapp! Hiljem selgitas sama lasteaia juhendaja, et kui Montessori meetod Soome jõudis, siis alustati kolmetunniste nn mängugruppidega. Pärast töötsükli lõppu viidi lapsed koju. Edasi lisandusid hommikused ja pärastlõunased rühmad. Seejärel alles avati rühmad sellisel kujul, et päeva algul toimus töötsükkel ja pärastlõuna kujunes justkui pikapäevarühmaks. Aga on ka lasteaedu, kus on algusest saati olnud kogu päeva Montessori meetod kasutusel.

Soome alusharidusseadus on siiani lapsi nö kohustanud vabaks mänguks ja seetõttu on pikapäevarühma osa ka lasteaedades soositud. Uues hiljuti käibele tulnud õppekavas on aga jällegi rõhutatud eesmärke, mida Montessori meetod katab täielikult: elukestev õpe, julgus ise õppida ja avastada, sotsiaalsus ja austus teiste vastu, kultuurne käitumine, enese eest hoolitsemine ja sisemine motivatsioon ise õppida ning valida õppimiseks huvipakkuvaid teemasid!

Montessori pedagoogika kohta loe lisa Eesti Montessori Ühingu koduleheküljelt!

 

Kas Sinu lapse lasteaias järgitakse mõningaid neist vahvaist Montessori pedagoogika tavadest?