Viljatusravi abil lapse saamine on teema, millest paarid üldjuhul avalikult ei räägi. Kui üldse, siis anonüümselt. Samas ei ole probleemid loomulikul teel eostamisega kaugeltki haruldased. Miks siis end peita? Parem oma teekonnast siiralt rääkida, seeläbi teistelt inimestelt tuge saada ja ka teisi samas olukorras inimesi oma kogemuse jagamisega aidata, leiavad Merle (36) ja Mikk (32), kelle esimene ühine laps sai loodud arstide abiga.
Aasta oli 1999 ja Merle vaid 18 aastat vana, kui tüdrukul diagnoositi endometrioos - krooniline haigus, mille korral tavapäraselt emakaõõnt vooderdav limaskesta taoline kude paikneb väljaspool emakat. Haigus toob endaga kaasa probleemid rasestumisega.
"Päevad olid väga valulikud, tihti olin minestamiseni krampides. Iga kuu külastas kas kiirabi mind või mina erakorralise meditsiini osakonda. Aitas ainult valuvaigistav süst. Kuni ühel korral sõidutas kiirabi mind otse operatsioonilauale," meenutab Merle elu enne diagnoosi.
2005. aastal, kuus aastat pärast diagnoosi saamist pöördus Merle tasulisse erakliinikusse sooviga rasestuda. Paraku hindasid arstid naise 99% viljatuks - rasestumine sai võimalik olla vaid ravikuuri järel, ja ka siis väikese tõenäosusega. Kolm kuud hiljem jäid aga päevad ära ja Merle leidis testilt kaks triipu. "Ega ma ise seda ei uskunud," räägib ta. Ta läks kohe arstijuurde, kes pidas Merle rasedust samuti ilmvõimatuks. Kui rasedus tuvastati, püüdis arst naist lohutada - see ei pruugi püsima jääda. Rasedus oli vaevaline, sest Merle veri oli väga kehva. "Terve aeg oli paha olla, midagi teha ei jaksanud," sõnab naine.
2006. aasta oktoobris tõi Merle kõigi tõenäosuste kiuste 42. rasedusnädalal Põlva haiglas ilmale tütre - terve ja tubli Lisete kaalus 3190 grammi ja oli 48 sentimeetrit pikk.
Paar soovis ka teist last, kuid mida ei juhtunud, seda ei juhtunud. "Närveldamist ja proovimist enam ei olnud. Elasime rahulikult oma elu. Päevade ajal valusid polnud, muid sümptomeid ka mitte." Aastate jooksul läksid Merle ja Lisete isa teed siiski lahku.
Õige aeg
Ja siis kohtus Merle Mikuga. Kui paar oli kaks aastat koos olnud, avastati Merlel kontroll-laparoskoopia käigus, et üks munajuha oli põletikuline ja moondnud, ning see tuli ära lõigata. Ära lõigati ka vahepeal tekkinud uued endometrioosi liited. Arst oli see, kes ütles Merlele välja: kui soovite veel lapsi saada, siis nüüd on õige aeg see teekond arstide abiga ette võtta, sest vanust on piisavalt ja sisemine puhastus äsja tehtud.
Merle ja Mikk otsustasidki proovida. Naine pidi kohe hakkama kõikvõimalikke toidulisandeid tarbima, mees saadeti arstlikku kontrolli. Paari üllatuseks selgus seal, et ka Miku tervis ei luba tital loomulikul teel tulla - mehel diagnoositi väljaravimata klamüüdia. "See oli teinud tema spermaga 1:0. Enamus spermapoisid olid vigased, moondunud, ilma peadeta ja ilma sabadeta, lisaks ujedad." Paari võimaluseks loomulikul teel laps eostada hinnati 0%.
Ravimirohke protsess
Arstid pakkusid välja kehavälise viljastamise meetodi, mille korral Merle kehast võetud munarakkudesse "süstitakse" kehaväliselt Miku sperma seast selekteeritud "terved poisid", embrüot kasvatatakse paar päeva n-ö katseklaasis ja siirdatakse siis Merle emakasse kasvama. "Paljud naised võib-olla ei tea seda ja ei oska küsida, aga endometrioosi diagnoosiga rahastab haigekassa IVF protseduuri," lisab ta.
"Täitsime paberid ja protsess läks lahti," kirjeldab Merle, kes pidi iga päev võtma minuti pealt õigel hetkel sisse 14 tabletti, lisaks süstima end vajalike ravimitega. "Mingite rohtudega mõjutati munarakkude arvu, mingid rohud panid need suuremaks kasvama, mingid rohud hoidsid munarakke kinni, et need kusagile liikuma ei hakkakas."
Ühel esmaspäeval mõned kuud hiljem võeti kõik ravimite abil "valmis" seatud munarakud Merle kehast narkoosis teostatava operatsiooni käigus välja - ühest munasarjast kuus, teisest seitse tükki. Samal ajal andis ka Mikk oma "poisid" topsikesse. Neli päeva hiljem sai toimuda siirdamine. Viljastatud munarakkudest kaks tugevamat pandi Merle üsasse kasvama.
Nädalapäevad pärast siirdamist tegi Merle kärsitu Miku soovil esimese varajase testi, millele ilmuski õrn triip. Mõne päeva pärast kinnitas rasedust ka veretest.
Raske rasedus
Esimene ultraheliuuring toimus 6. nädalal. Ühe embrüo süda lõi, teist ei olnud silmapiiril. Teises, 8. nädalal toimunud ultraheliuuringus oli juba näha ka teist, vahepeal küll kasvanud, kuid siiski elutunnusteta embrüot. 13. nädalal tehtud ultrahelis ei olnud peetunud embrüot enam näha, kuid üks tubli ja terve tegelane keerutas, siples ja poseeris piltide jaoks küll.
Merle enesetunne on aga selgi korral väga vaevaline. "Iiveldus algab hommikul ega lase vahel isegi öösel magada. Hemoglobiin on väga väga madal, kõrvad tihti lukus, kusagile minna ei jõua, midagi teha ei jõua, sööki, mille järgi isu oleks, on raske leida. Mind ei lohuta ka mõtlemine, et varsti läheb üle, sest eelmine kord läks üle alles sünnitusmajas."
Merle tahab, et kõik naised teaksid, et väljend "rasedus on imeline aeg" on lihtsalt müüt. Kõik inimesed on erinevad ning valmis tuleb olla ka selleks, et rasedus on raskeim aeg sinu elus. "Ma võiksin sünnitada mitmeid lapsi, aga rase võiks keegi teine olla. Sünnitamine on minu jaoks kordades kergem ja valutum."
Kaasaelamine, mitte kaastunne
Viljatusprobleemid ei ole Eesti paaride seas sugugi haruldased - vastupidi. Sellegipoolest on viljatusravi aga teema, millest avalikult või isegi sõprade ringis naljalt ei räägita. Merle ja Mikk otsustasid minna teist teed - nad on oma IVF kogemust algusest peale lähedaste ja tuttavatega jaganud.
Nimelt on ka Merle pidanud aastate jooksul kokku puutuma puurivate küsimustega, mis teevad haiget igale viljatusprobleemidega täiskasvanule. "Alatasa inimesed küsisid, et noooh, kuna siis teie ka lapse saate? Millal teist last plaanite? Kas Lisetest saab ka ikka suur õde ükskord?" Merle sõnul on sellised küsimused äärmiselt tüütud ja ebameeldivad. "Ei viitsi ju kõigile seletada, et sorry, ma ei saagi võib-olla lapsi. Ei tea, kunas tulevad ja kas üldse tulevad. Need küsimused tekitasid pigem halba emotsiooni ja halba enesetunnet."
Pärast seda, kui paar otsustas oma IVF teekonnast avalikult rääkida, muutus elu selles osas kõvasti rahulikumaks. "Keegi ei küsinud enam. Pigem uuriti, et kas kõik sujub ja on hästi. Need küsimused sobisid mulle palju paremini," selgitab Merle rõõmsalt. Kummatigi teeb teadmine, et paljud inimesed elavad kaasa ja hoiavad pöialt, enesetunde heaks. Ei ole vaja mõelda välja valesid, miks tervis on kehva või mis rohtu pidevalt võtad.
Otsus oma IVF teekonda mitte varjata on Merle hinnangul teinud kogemuse tema jaoks murevabaks. Kuna muretu ja rahulik meel on Merle hinnangul protseduuri õnnestumiseks väga tähtsad, püüdis naine teadlikult riskidele ja hirmudele mitte mõelda, ta ei veetnud tunde internetis IVF-i kohta informatsiooni kogudes ega süvenenud iga protseduuri või rohu olemusse. Usaldas vaid arste ja tegi seda, mida tegema pidi, kui teha vaja oli.
Teistele, keda sama teekond ees ootab, soovitab Merle: "Ära ole ole murega üksi või kahekesi. Rääkimine on juba poole koorma võrra vähem muret. Isegi, kui alati ei õnnestu, siis sa ei ole selle nukrusega vähemalt üksi, vaid tead, et teile hoitakse pöialt. Ka ebaõnnestumine on loomulik."
(Fotod: erakogu)
Aitäh Sulle, Merle, et jagasid meiega oma lugu!
