"Ma istusin ta kõrval jõuluõhtul, kui keegi ei teadnud, kas ta hommikut näeb"

"Ma istusin ta kõrval jõuluõhtul, kui keegi ei teadnud, kas ta hommikut näeb"

18. Nov 15:03 Emmede Klubi Emmede Klubi

Eile tähistati ülemaailmset enneaegse sünni päeva, mille puhul mitmed haiglad üle terve maailma, ka Eestis, värvusid sirelilillaks. Enneaegse Vancu ema Eva pani selle päeva puhul kirja oma ilusad ja valusad mõtted ning meenutused ajast, mil ta sai iseenda last vaid läbi klaasi vaadata ega teadnud õhtul magama minnes, et ta hommikul veel alles on. 

"Milline on Sinu ettekujutus lapseootusest, sünnitusest ja sellele järgnevast? Lubad, ma pakun sellise keskmise toreda loo, milline kõik olla võiks? Alguses tunneb ema ehk iiveldust ja isusid, aga võib-olla ka mitte. Siis ema kõht paisub suuremaks, tita siputab emme kõhus. Lõhu kasvades tunneb ema vahel ehk seljavalusid, kõht kasvab veel ja siis sünnibki laps. Ta tuleb kas ise või teda natuke aidatakse, ja siis kohtub ta oma emme ja võib-olla ka issiga.

Tita pannakse ema rinnale, varsti beebi juba imeb või saab soojas süles mõnuledes pudelist oma söögi. Siis ta magab, pissib, kakab, sööb ja siputab. Vahel kisab ka, kui miski tekitab ebamugavust. Hiljemalt mõne päeva pärast suundutakse üheskoos koju oma uut elu elama. Tundub usutav ja tõenäoline lugu?

Selline turvaline ja tore lugu on unistus, millest enneaegse lapse vanemad paraku loobuma peavad. Selle asemel on sageli suur teadmatus. Elamine hetk korraga, minut korraga, tund korraga, päev korraga. Sedasi saavad kokku haiglates veedetud nädalad, vahel pikad kuudki. Sa käid järjekindlalt oma lapse juures, aga vahel on tunne, et ta on rohkem haigla, õdede ja arstide kui enda ja Sinu oma.

Miks ma ikka ja jälle räägin enneaegselt sündinud laste teemadel? Veel ka nüüd, kui mu Vancu enneaegsest sünnist on kohe möödas 12 aastat, seda teemat oma südameasjaks pean? Ilma igasuguse liialduseta - see sündmus muutis mu elu. See on olnud minu jaoks ka isiklikus plaanis 12-aastane protsess. Minu vaated ja mõtted ja arusaamised on kasvanud kõik need aastad.

Sellel pildil siin, mis on tehtud 12 aastat tagasi, kohtun ma oma 29+5 rasedusnädalal sündinud pisipojaga nii lähedalt esimest korda. Mäletate, milline on lihtne ja armas ettekujutus lapsega esmakohtumisest? Ma saan teda vaid vaadata! See on tema neljas elupäev. Nägin teda enne seda vaid viivuks paar tundi pärast sünnitust ja siis, kui ta juhitud hingamisel reanimobiili tulede ja viledega lastehaiglasse viidi.

See minu pilk siin... Selles on vist kogu maailma karje ja õud ja armastus... Meid lahutab vaid klaas ja seda on ometi liiga palju. Ma ei tunne ta lõhna, ei tunne ta soojust, ta nahka, liigutusi. Ta tõenäoliselt ei tea selles aparaatide lärmis, et ma kohalgi olen.

Mul on lubatud teda vaadata 20 minutit päevas. Ootan seda hetke iga päev väljapigistatud piimatilgad topsiga peos nagu vang oma jalutusringi. Lootusega, milleks mul isegi alust pole, sest me peame elama hetk korraga, ütleb arst.

Läheb veel päevi, enne kui ma saan teda esimest korda puudutada. Mitte keegi meist ei tea, kui paljud käed teda juba keeranud, pööranud, sikutanud, tõstnud ja tassinud on. Mitte keegi ei tea, kui palju teda tegelikult selleks hetkeks on torgitud ja sorgitud ja mida ta tundma on pidanud. Ta oigleb vaikselt ja vaevaliselt.

Läheb veel nädalaid, et ma ta esimest korda endale mõneks hetkeks päriselt sülle saan. Ta hakkab nutma, aparaadid piiksuvad ja ma saan õe käest riielda, et ma ei oska isegi oma last hoida... õde võtab lapse mu käest, laps jääb vait ja õde teatab, et vaata, nii peab. Ma olen eikeegi ja ometi ma ju olen keegi.

Kuigi ma elan lapsega koos haiglas, siis saan ma käia vaid ta voodi kõrval istumas, mähkmeid ja linu vahetamas, süstlast piimasegu läbi sondi talle kõhtu lükkimas. Piimasegu, sest mu oma piim on peaaegu otsa saanud selle kõige peale...

Ja samal ajal on mu kahepoolene laps kodus hädapäraselt hoitud. Mu süda on pooleks. Päeval ja ööl pole vahet enam. Õues on sügav sombune detsember. Elu käib kolmetunnise rütmiga. Ma tulen alles aastaid hiljem selle peale, et ma oleks võinud ju lapsele kasvõi lihtsalt lugeda raamatut, et ta mu häält kuuleks, laulda poleks ma julgenud sedasi teiste ees... Ma istun ta kõrval jõuluõhtul, kui keegi ei tea, kas ta hommikut näeb.

Ja siis imestab keegi koridorihämaruses, et miks selliseid lapsi üldse elule poputatakse, miks neil ei lasta minna? Sest nad tahavad elada! Sest nad võitlevad! Sest nad on meie lapsed ja meie tahame, et nad nad meiega jääksid. Meie ju ka võitleme omal viisil iseenda sees kõigi oma tunnete ja mõtetega! See on ju ometi loomulik ja mõistetav, kui teadmised ja tehnika on kord võimalikuks teinud selle, et nii pisikesi lapsi saab toetada, siis neid ju tuleb toetada, kui neil hakkamist ja jaksu on? Enamus neist lastest tuleb sellest kogemusest füüsilises mõttes üsna hästi välja ka kõikide alguse hädade kiuste.

Näha oma last läbi eraldavate klaaside, piiksuvate masinate keskel, juhtmete ja voolikute vahel, näha oma last võitlemas elu eest, võitlemas ikka ja jälle... See kogemus ja need tunded, mis kaasnevad lapse keerulise ootuse, sünni ja kohanemisega, kas teevad Su tugevamaks, murravad või jätavad musta haigutavad laigud Su sisse närima.

Ma tundsin, et mul polnud valikut. Ma ei saanud laguneda, kuigi olukord oli nii ebaloomulik, isegi vale, sest see pisike inimene oleks pidanud veel kaks kuud minu sees elama ja kasvama ja kosuma. Mul oli ju olnud ettekujutus sellisest täiesti tavalisest ootuspärasest rasedusest ja sünnitusest. Ei mingeid erilisi erisoove, ka ei mingeid erilisi riske ja probleeme sel korral rasedusega. Ja ühel hetkel leidsin ma end seal kuvöösiklaasi taga tühja kõhuga igatsedes seismas. See hetk ja kõik järgnevad andsid mulle põhjuse ja tõuke.

Nii olengi ma kõik need aastad keskendnud õppimisele ja sisulisele tööle, et enneaegse lapse vanemad, pere suuremad lapsed, lähedased, oleksid paremini hoitud ja toetatud. Ma olen jutustanud ja kirjutanud ja joonistanud, jaganud kogemusi ja teadmisi ikka selle nimel, et arusaamine leviks, sest keegi meist pole tegelikult ise või lähedaste kaudu kaitstud selle kogemuse eest, sest ainuüksi Eestis sünnib igal aastal üle 700 enneaegse lapse. Igal aastal sünnib maailmas enne oodatud aega 15 miljonit last. Seda on enam kui iga kümnes tita, kes kiirustab siia ilma tulemisega. Jah, mitte kõik neist ei ole imepisikesed ega vaja pikka turgutavat ja toetavat haiglaravi, aga omamoodi ehmatus ja teistmoodi algus on see igal juhul.

Kui Sa oled selle teekonna läbi käinud, siis ei vaata Sa lapseootusele ja sünnile ja ka laste kasvamisele ja hilisematele võitlustele enam kunagi liiga turvalise ja usaldava pilguga. Sa näed ja märkad alati rohkem, vahel loed ja kuulad ka varje, ja pead leidma viisi, kuidas oma suurema või väiksema ärvusega tervislikumalt ja teadlikumalt toime tulla.

Just selle kõige pärast ajan ma täna ikka sedasama asja, mida ma südames õigeks pean ja räägin oma lugu, et julgustada teisi rääkima oma lugusid. Maailm peab neid kuulma, et olla rohkem valmis otsa vaatama, mõistma ja toetama, sest see on see, mida enneaegse lapse lähedased, igaüks omal viisil, kõige enam vajavad.

Tänase päeva puhul, kõigi vaprate võitlejate, laste, nende lähedaste ning sõprade auks, värvub õhtul maailm mitmel pool sirealilillaks. See on meie värv, mis tähistab õrnust ja erakordsust. Täna on natuke ka meie ja me pisikeste imede suur pidupäev.

💜

Kallistused kõigile, kes seda vajavad!"

 

Aitäh Sulle, Eva, et jagasid meiega oma lugu!

Milline on Sinu enneaegse ime lugu? Jaga seda ka meiega! Ootame alati uusi sünnilugusid aadressile toimetus@emmedeklubi.ee.

Andra Lindholm Andra Lindholm 23. Nov 17:11

Minu kaksikud sündisid 24+5 neli kuud käisin neid läbi klaasi teki mis seal peal piilumas. Kordagi ei saanud ma tunda nende lõhna, sülle võtta. Jõulu õhtul anti valik kas tõmbame meie või teie. Sellest on möödunud 5 aastat aga siiani oleks see justkui eile.