Emadus toob naise ellu senitundmatu rõõmu, aga paratamatult ka seniolematud mured. Iga ema teab, mida tähendab südant murdev kurbus ja näriv mure oma järeltulija tervise pärast: raseduse jooksul mõtleme paanikas, miks loode piisavalt ei liiguta, kontrollime öö jooksul üha uuesti vastsündinu hingamist ja teeksime kõike, et võtta ära kukkunud lapse valu või saada võimalus elada raske kõhuviirus läbi lapse eest.
Kurbus ja mure, mida on pidanud oma tütre pärast tundma Karoliine (27), on aga kordades raskem, kui enamus emasid õnneks ettegi kujutada oskaks: tema kuuekuusel tütrel diagnoositi vähk. Karoliine nõustus oma pere lugu Emmede Klubi lugejatega jagama.
Tema lapseootus kulges hästi: Karoliinet ei kimbutanud isegi mitte iiveldus. "Mulle meeldis rase olla, kuid ootasin ka väga, et beebi välja tuleks - ikkagi esimene laps ju," meenutab ta.
2012. aasta 29. detsembril kell pool 11 hommikul nägigi keistrilõike teel ilmavalgust Karoliine ja tema elukaalsase Kristo (29) esimene tütar - väike Kristelle-Annabell. Kristelle oli beebieas rahulik ja õnnelik, tema areng rahuldas nii vanemaid kui ka arste igati. "Sõbrad veel naersid, et kas see laps nutab ka kunagi või," meenutab ema lõbusalt.
Kõik oli ju just korras
Kui Kristelle sai pooleaastaseks, märkas ema, et muidu ikka rõõmsameelne laps on muutunud ebatavaliselt virilaks, kipub oma kõrvu kinni hoidma ja higistab süües hirmsasti. Ka tekkisid lapsele kuklasse kaks suurenenud lümfisõlme. Pöörduti Pärnus oma arsti poole.
Kuigi perearst tundis, et gaasidest prii lapse kõht on veidralt puhevil, saatis ta ema ja lapse koju ning soovitas naasta siis, kui sümptomid peaksid hullemaks minema. Pereõde aga arvas, et igaks petteks võiks Kristellelt võtta ka vereproovi. Saanud teada, et võetud proovi tulemused selguvad järgmisel päeval, suunduski Karoliine lapsega koju.
Kodus jõudis Karoliine aga vaevu uksest sisse saada, kui helises telefon ja emal paluti koos lapsega koheselt perearstikeskusesse naasta. "Ütlesin, et sain just lapse magama - tuleks äkki homme," meenutab Karoliine. "Arst ütles: ei, tulge ikka kohe."
Murelik ema jooksiski koos lapsega tagasi arstile, kus võeti kohe uued vereproovid. Karoliinele teatati, et tal on aega vaid kodust kõige vajalikumad tarbed haarata, sest siis viib kiirabi ema ja lapse Tallinnasse.
"Pisar jooksis, just oli ju kõik korras," lausub Karoliine. "Siis viidigi meid Tallinna - mina ei teadnud kuhu, miks ja mis osakonda."
Pealinnas selgus, et sihtkohaks oli Tallinna Lastehaigla viies korrus - onkoloogiaosakond. Kuid sealgi ei selgitatud emale esialgu muud, kui et lapsele ei tohi hommikul süüa anda - teda ootab ees luuüdiproov. Alles pärast selle proovi tegemist jõudis Karoliine ja Kristelle palatisse arst.
"Ütles, et istume ja räägime," meenutab Karoliine detailselt pärastlõunat, mis on tema mälestustesse jäänud hetkena, mil talle tuttav maailm varises igaveseks kokku. "Teie lapsel on kõrge riskiga äge lümfoidne leukeemia, paranemisvõimalus 50-50," sõnas arst.
Kuni oli kõik
Kohe algasid vereülekanded, keemiaravi ja kõik muu vähiravi juurde kuuluv. Karoliine jäi lapsega haiglasse pooleteiseks kuuks, siis said nad kolm päeva kodus olla, siis jälle kaks kuud haiglas. Nii kaheksa kuud. Kuna selline haigus kahandab inimese immuunsuse nullilähedaseks, ei tohtinud Karoliine lapsega käia isegi poes - mitte kuskil, kus on rahvast.
Korra tekkiski lapsel südameklapipõletik, mis tähendas, et lisaks keemiaravile sai habras lapseorganism viis nädalat järjepanu samal ajal ka antibiootikume.
"Aga tema oli ikka rõõmus. Naeris, ei nutnud kordagi, kui teda torgiti," räägib ema uhkusega oma vaprast tütrest.
Esialgu allus Kristelle vähiravile üsna hästi - vähirakkude osakaal langes kiirelt 300 protsendilt vähem, kui ühele. Kuude möödudes asus kuri haigus aga ägenemisteele.
Viimaks ütlesid arstid vanematele, et neil on valida, kas teha viimast korda ravi, mille toimimise tõenäosus on alla 10 protsendi, kuid mis võib iseenesest lapse surmani viia, või jätta ravi siinkohal katki. Vanemad valisid ravi.
Paraku tekkis Kristellel kopsupõletik, mistõttu ta tuli viivitamata viia intensiivraviosakonda. Seal ei saanud ema enam lapsega pidevalt koos olla - külastusaeg kestis keskpäevast õhtul seitsmeni.
"Ma ei saanud midagi teha. Mul oli nii raske teda seal vaadata. Pole sõnu. Ta hingas väga halvasti, isegi hingamisaparaadiga. Ta sirutas käsi minu poole - palun võta mind sülle, kuid ma ei saanud, sest tal oli nii palju juhtmeid küljes," kirjeldab Karoliine oma elu raskeimat vaatepilti. "Arstid käisid ikka ütlemas, et kõnnite õhukesel jääl, leukeemia on surmav haigus."
Viiendal intensiivipäeval, 14. aprillil tekkis selleks ajaks aasta ja nelja kuusel Kristellel südamepuudulikus ning arstid panid ema taakord raske valiku ette: laps tuleks viia kunstlikku koomasse, kuid sellega kaasneb oht enam mitte kunagi ärgata. Karoliine loobus.
"Olime palatis, kui arst ütles, et võib-olla lähed sööd - siis saab laps ka magada, muidu muudkui vaatab sind. Läksin siis sööma. Vaatasin, kuidas mu laps vaatas mind palatist välja minemas. Ültesin, et tulen poole tunni pärast," mäletab Karoliine sellegi päeva sündmuste käiku detailselt.
Tagasi jõudes öeldi Karoliinele, et lapse seisund halvenes koheselt pärast ema palatist lahkumist ja ta tuli siiski viia kunstlikku koomasse. Karoliine saadeti aga tagasi oma palatisse - teadaandega, et hommikuni tema tütar ilmselt ei ela. Kui ema viimaks tagasi intensiivi lubati, arenesid sündmused juba väga kiirelt.
"Läksin lapse juurde ja nutsin. Viie minuti pärast hakati teda elustama, meie silme all. Kohe, kui elustamine järgi jäeti, seiskus lapse süda uuesti." Nii jälle ja jälle. Kuni oli kõik.
Aitavad rääkimine ja aeg
Praegu, poolteist aastat hiljem käivad Karoliine, Kristo ja nende neljakuune tütar Krissandra-Isabel iga päev surnuaias. Nende kodus on Kristellest hulganisti pilte ja Kristellele on pühendatud oma nurgake, kus ta veel tervena kodus elades aega veetis.
Õhtul, mil Kristelle suri, istusid Karoliine ja Kristo Tallinnas lihtsalt autosse ja sõitsid koju Pärnusse. Mingit hingeabi perele toona haiglast ei pakutud. "Ainult küsisid, kas ikka saate sõita. See oli ka kõik."
Lapse surmale reageerisid vanemad erinevalt: Karoliine tõmbus endasse, Kristot tabas aga meeletu viha terve maailma peale. Mõlemal tekkisid mitmed tervisehädad - Kristol näiteks paanikahood, Karoliinel aga südame rütmihäired, unetus, tugev migreen. Alles migreenihooga kiirabi vahendusel haiglasse tilgutite alla jõudnud, tulid arstiga jutuks psühholoogilised üleelamised. "Ütlesin, et matsin lapse. Siis küsiti, kas abi olete otsinud? Vastasin ei, siis pandi leinanõustaja juurde aeg," räägib ema.
Paraku Karoliine leinanõustaja juurest abi ei saanud. "Kui inimene ikka pole seda ise läbi elanud, siis ta ei saa mõista ega tunda mida ma läbi elasin ja ta ei oska mind ka aitada. Jah, ta on õppinud seda, kuid mitte läbi elanud," nendib ta. Aidanud on Karoliinet rääkimine ja oma mure jagamine nendega, kel on seljataga temaga sarnane kogemus. Mõttekaaslased leidis ema Facebooki gruppidest vähihaigete laste vanematele ning inglilaste vanematele.
Kõige raskemast ajast üle aitas Karoliinet ja Kristot aga ikkagi üksteisega rääkimine ja see on ka soovitus, mille naine tahaks anda samas olukorras lapsevanematele. "Tuleb rääkida sellest, ja kindlasti mitte süüdistada teineteist - ikkagi koos läbi elatud asi, tuleb kokku hoida," sõnab ta.
Karoliinel ja Kristol on keeruline vaadata teisi lapsi, kes on sama vanad, kui oleks Kristelle. "Minu mehe õde sünnitas kaks nädalat enne mind poja. Ma pean seda last ikka vaatama ju - terve ja elus, aga meie oma pole enam. Kahjuks ma jäängi teda vaadates mõtlema, et meie laps oleks sama vana, teeks samu asju," kirjeldab Karoliine raskeid tundeid. Kristo kippus õelast pikalt isegi eemale tõrjuma - teisiti lihtsalt ei suutnud.
Et lein oleks kergem, ostustasid Karoliine ja Kristo kohe anda uuele lapsele vaba voli perre tulla. Üsna pea jäigi Karoliine lapseootele. Seegi rasedus kulges väga hästi ja peatselt tervitas pere väikest Krissandrat. Karoliine tunnistab, et kartus on suur ja iga pisemgi asi paneb ema peas tööle häirekellad. Ta saab aru, et laps on tegelikult terve ja temaga on kõik korras, kuid hirm ajab ikkagi näiteks tihti vereproovi võtma.
"Raske on ikka, elu lõpuni," lausub Karoliine meie intervjuu lõpetuseks.
Aitäh, Karoliine, et jagasid meiega oma lugu!
Mirjam