Krista (nimi muudetud) on 24-aastane Eesti naine, kellel endal lapsi ei ole. Küll aga on Krista tutvusringkonnas mitu paari, kes tahavad ega saa lapsi või on lapse saamise nimel pidanud väga palju vaeva nägema. Kui naine möödunud aasta alguses televiisorist munarakudoonorluse kohta saadet nägi, puudutas see teda väga. Ta otsis internetist veel lisainfot, luges teiste doonorite kogemusi. "Otsustasin, et mina tahan ka aidata. Endal mul lapsesaamise soovi ei ole, seega tundus justkui aus, et proovin siis kaasa aidata vähemalt neile, kes seda kogu hingest soovivad."
Krista jagab Emmede Klubi lugejatega oma teekonda munarakudoonorina. "Kõigepealt kirjutasin Nova Vita kliinikusse, et sooviksin kandideerida doonoriks, niisiis saadetigi mulle esmane ankeet, mille pidin täitma. Küsimused varieerusid silmavärvist sisehaigusteni. Küsiti kõike, mis võiks geneetiliselt kuidagi mingit rolli mängida." Järgmiseks kutsuti potentsiaalne doonor kliinikusse vestlusele ja analüüsidele. Et need korras olid, vaatas Krista üle kliiniku peaarst. Temagi poolest kõik korras, võeti analüüsid DNA testimiseks. Krista sobis.
Enne protsessi algust tuli allkirjastada leping, mis sätestas, et nii doonor kui ka doonorirakkude saaja jäävad anonüümseteks. Ka seisis lepingus, et kui doonor peaks keset tsüklit otsustama loobuda, peab ta senini läbitud protseduurid ise kinni maksma.
Tunne, nagu oleks rase
Et protseduur algab iseenda igapäevase süstimisega kõhunahka, Krista ette ei teadnud. "Lugedes sain koguaeg aru, et keegi teine süstib mind. See uudis hirmutas küll, aga tegelikult ei olnudki üldse nii hull." Alguses süstib munarakudoonor end neli päeva õhtuti, siis arstil vahekontroll. "Minu kohta ütles arst, et mul on väga ilusad munasarjad, mis teevad oma tööd väga hästi. Lisaks kiitis ta mind, et küll ma olen head tööd teinud. Seda oli veidi naljakas kuulda, et mu munasarjad on ilusad. Keegi pole mulle varem sellist komplimenti teinud," märgib Krista.
Järgmised kolm-neli päeva tuli süstida ka hommikuti. "Selleks ajaks on juba tunda, et kõht on päris punnis. Minul olid selleks hetkeks mõlemad munasarjad umbes tennisepalli suurused!" Jälle arstlik vahekontroll, ning aeg kolmandaks süstiks käes. "Ütlen ausalt, et see viimane süst tuleb teha päris kurja nõelaga. Kui esimese süsti nõel on väga väike ja sutsu pole tundagi, teise süsti nõel on selline kergelt ebamugav, siis viimase süsti nõel on küllaltki lai ja teeb ikka tiba valu ka."
Süstimise perioodil pidi Krista hoiduma trennis käimisest, raskuste tõstmisest jms. "Lõpupoole on täitsa raseda tunne. Kõhus on kõik teistmoodi. Valus ei ole, aga on ebamugav. Ning ma üldse ei soovita sel ajal vanainimeste asja proovida, see oli küll valus!"
Protseduur, mis teeb olemise hellaks
Süstimisele järgneb punktsioon - protseduur, kus hormoonsüstidega valmis "küpsetatud" munarakud munasarjast kokku nopitakse. See toimub üldnarkoosis.
"Minu esimene kogemus oli päris omapärane. Nimelt hakkas keset punktsiooni protseduuri tööle tuletõrjealarm! Ärkasin selle peale, et olin kuskil koridoris ja mind topiti paaniliselt riidesse. Ma ei saanud mitte midagi aru, ma olin nagu üks väga raske kaltsunukk, keda umbes neli inimest korraga riietasid. Nii, kui olin riidesse saadud, lõppes alarm ära." Selle vahejuhtumi tõttu jäeti Krista pärast protseduuri pikemalt jälgimisele.
"Olemine oli küllaltki ebameeldiv. Kujutage ise ette tunnet, et teile on just nii 20 korda suure pika nõelaga läbi tupeseina munasarja torgatud. Päris valuks ma seda vist ei nimetaks, aga selline tunne oli, nagu mensese krambid hakkaksid. Natuke võib määrida ka."
Punktsiooni käigus saadi Kristalt 18 korralikku munarakku - arst oli väga rahul. "Ütles mulle jälle, kui tubli ma ikka nende kasvatamisel olin. Kuigi ma ise ju midagi teinud ei olnud, oli tore tunne ikka." Kusjuures heaks saagiks loetakse tavapäraselt juba 12-15 munarakku.
Kuni viis päeva pärast protseduuri tuli Kristal elu rahulikumas tempos võtta. Olemine oli hell, trenni ei kiskunud.
Võimalus täita võõra inimese suurim unistus
Tänaseks on Krista munarakudoonoriks olemise teekonna läbi teinud juba kaks korda. Ühe doonoriks käimise korraga saab abi üks perekond ja ühe doonori abil lubab seadus ilmale tuua kokku kuus last. Seega eeldusel, et kaks esimest ringi läksid õnneks, saab ja tahab Krista veel neli korda doonoriks käia. Kui keegi naistest sünnitab kaksikud, siis vähem, sest lubatud laste arv saab kiiremini täidetud.
"Kui jäin arsti kabinetti korraks üksi, siis vaatasin pilte, mis patsiendid talle saatnud olid. Need oli pildid beebidest, väikestest lastest, isegi koolieelikutest. Kõigil piltidel oli tänukiri juures, näiteks: aitäh, et aitasite meie unistusel teoks saada, aitäh imelise poja eest, aitäh meie armsate tüdrukute eest, jne. Hakkasin seal peaaegu nutma. Mina, kes ma üldiselt laste suhtes väga emotsionaalne ei ole. Seal tajusin eriti tugevalt, kuidas lapsesaamine on mõne naise jaoks kõik, mida ta üldse soovib. Ja mina saan teda aidata!"
Munarakudoonorlus on Eestis tasustatud. Krista tunnistab, et esimest korda munarakudoonoriks olemisest televiisorist kuuldes mõtles temagi, et ohhoo, milline viis raha teenida! Teiste doonorite kogemustega tutvudes sai aga ruttu selgeks, et raha on tagaplaanil. Tasu vastu võtmine muutus naisele koguni pisut ebameeldivaks, sest ta ei teinud seda raha pärast. Samas on Krista hinnangul üldiselt siiski aus, et munarakudoonorid pisikese tasu saavad: "Kogu see protsess võtab ikkagi küllaltki kaua aega. Selle jaoks peab puuduma töölt, koolist, trennist jms. Tuleb enda eest rohkem hoolitseda, tuleb olla täpne ja kohusetundlik, süstid teha kellaajaliselt, jne."
Lõpetuseks esitame Kristale klassikalise küsimuse: kas munarakudoonorit ei vaeva ka mõte, et oma laps võib tulevikus tänaval vastu tulla? "Jaa, ega sellest mõttest vist ei pääse jah. Aga selle peab enda jaoks läbi mõtlema enne, kui üldse otsustad doonoriks minna. Minu jaoks ei olnud see eriti keeruline, sest nagu ma mainisin, siis ma ise ei näe ennast emana. Lisaks näitavad uuringud, et siirdatud loode saab osa DNA-st ka oma emalt. Seega laps ei koosne 50% minust ja 50% isast, vaid ka ema annab midagi juurde. Mina annan ainult raku, sellest rakust kasvatab lapse tema ema keha. Ma arvan, et kõige õigem ongi mõelda, et tegelikult doonor ei anna ära oma lapsi, vaid oma rakud. Needsamad rakud, mille miljonid naised iga kuu vetsupotist alla lasevad. Miks mitte anda need hoopis kellelegi, kes neist midagi imelist teeb? Naised peavad ju kokku hoidma, aitame siis üksteist!"
Aitäh Sulle, Krista, et jagasid meiega oma lugu!
