Enurees ehk 5-15-aastaste laste öine voodimärgamine on probleem, mida esineb tegelikult tihti, kuid millest räägitakse harva. Et enureesi osataks märgata ja julgetaks tunnistada, et enureesi põdevad lapsed ja nende vanemad tunneksid end veidigi vähem üksi ja piinlikult, nõustus Gerli (nimi muudetud) Emmede Klubi lugejatega oma kogemust jagama.
Gerli on tänaseks juba 26-aastane naine ja ühe poja ema, kuid mäletab veel detailselt, kuidas öine voodisse pissimine tema elu lapsena mõjutas. Ta jutustab:
"Mäletan, et pissisin iga öö alla. Tihtipeale ka mitu korda öö jooksul. Pissihäda peale ma kahjuks üles ei ärganud, kuid kui voodi märg oli, siis selle tundsin kohe ära, ja läksin emme juurde, et ta kuiva lina paneks. Vaene ema, kes minu pärast öösiti pidevalt ärkama pidi. Ei aidanud eriti ka see, kui ma õhtul ei joonud. No kui, siis ehk nii palju, et tegin kolme korra asemel korra voodisse. Kellelegi ööseks külla jäime sellepärast väga harva. Kui jäimegi, siis ema ärkas ise öösel mitu korda, et mind potile viia. Iga hommikul ema pesi mind kraani all, et mul lasteaias ja hiljem koolis pissi lõhna küljes poleks.
Probleem oli igal juhul piinlik. Erilist narrimist ma eakaaslaste poolt siiski ei mäleta - ju siis polnud probleem teistele teada. Nüüd olen sellest rohkem oma sõpradele rääkinud.
Kui olin üheksa-aastane, jäin väga haigeks. Tõusis palavik üle 40 kraadi, lõpuks hakkasin vist isegi sonima. Isa viis mind linna haiglasse. Seal olin nädal aega. Sain rohtusid, tehti igasugseid proove. Klistiiri mäletan eriti hästi - jube rõve oli, aga öeldi, et röntgeni jaoks vajalik. Selgus, et mul on neerude väärareng - täpsemalt hoburaud neer. See tähendab, et neerud on omavahel alumisest otsast kokku kasvanud. Haiglasse sattusin ägeda neerupõletiku tõttu, mida hilisemas elus veel paar korda põdenud olen. Lisaks oli iga-aastane külaline ka põiepõletik. Öeldi, et ravi sellisele probleemile väga polegi - ilmselt kasvan öisest voodimärgamisest ise välja, kui puberteedieas menstruatsioon hakkab.
On arvatud, et lapse voodissepissimine võib olla seotud ka hirmu, stressi, mõne halva emotsiooni või kogemusega. Minu vanemate suhe ei olnud sel ajal, mil voodimärgamist põdesin, just roosiline. Nägin ja kuulsin päris palju asju, mida üks laps kindlasti nägema-kuulma ei peaks. Mul vedas - natuke enne päevade algust hakkas voodi öösiti kuivaks jääma. Umbes samal ajal läksid ka mu vanemad lahku ja kodune õhkkond muutus kordades rahulikumaks.
Mu neerud aga on ja jäävad omavahel ühendatuks, põletike ohus pean külmetamise suhtes pidevalt eriti ettevaatlik olema. Kui jalad natukenegi külmetavad, käin kohe väga sageli WC-s.
Eelmise aasta veebruaris sain poja. Enneaegsuse tõttu tehti talle haiglas olles mitmeid kordi ultraheliuuring. Seal tuli välja, et poisil on kerge neeruvaagna laienemine. Arstiga sel teemal rääkides ütles ta, et teha midagi ei ole - niisamuti nagu ennast, pean ka teda külma eest hoidma ja neerudega seonduvale rohkem tähelepanu pöörama. Loodan, et tema siiski pääseb tulevikus märjast voodist."
Kas Sina või Sinu laps on enureesiga kimpus olnud? Pane oma kogemus kirja ja saada aadressile madiken.kytt@emmedeklubi.ee - pakume tuge ja lootust enureesi all kannatajatele ning tõstame teadlikkust teiste seas!
