Kui tavaliselt on tulevastel vanematel umbes kaheksa kuud aega end lapse sünniks ette valmistada, siis mõned beebid annavad enda tulekust märku hulga lühemat aega enne siia ilma saabumist.
Palusime oma kogemust ootamatult hilja selgunud rasedusest jagada kahel Emmede Klubi emal!
Helina lugu: kop-kop, kes seal on?
Kui loogiliselt võiks arvata, et üllatusbeebid sünnivad pigem neile naistele, kes ei ole varem rasedad olnud ega oska raseduse tunnuseid ehk märgata, siis Helinal kasvas samal ajal kodus kolmeaastane tütretirts.
Kuigi Helina imetas aeg-ajalt veel tütart, kasutasid nad mehega hoolsalt ka rasestumisvastaseid vahendeid, ning väga ebaregulaarsete päevade tõttu tegi Helina tihti ka rasedusteste.
„Päevad käisid mul juba noore neiuna nii, nagu ise tahtsid – küll kestsid kaks päeva, siis viis päeva, suurte valudega, siis ilma mingi valuta, vahest hilinedes kuu võrra, vahel kaks kuud,“ meenutab ta.
„Ühel päeval olime elukaaslasega voodis pikali ja ajasime juttu. Elukaaslane hoidis mind oma embuses, kui ühtäkki, keset meie jutustamist, käis põmps! minu kõhu sees,“ räägib Helina. Beebi liigutuse tundsid väikelapse vanemad hästi ära. „Ehmusime mõlemad mehega ära. Mees muidugi kiskus kohe kõhu paljaks ja hakkas rääkima, kopp-kopp, kes seal sees on?“
Helina oli ühtaegu nii rõõmus kui ka hirmunud, kindlasti ehmunud ja tegelikult ka ärritunud, sest ta oli viimaste kuude jooksul teinud ebaregulaarsete päevade tõttu tervelt üheksa rasedustesti – kõik negatiivsed. Ka kõhtu vaadates ei olnud rasedust märgata, Helina hinnangul tema veidi kogukama kehakuju tõttu.
Järgmisel päeval ostetud 10. testile ilmuski kaks triipu. „Võtsin telefoni, et naistearstile helistada, peas 101 mõtet… Mitmes nädal? Kas kõik 9 testi olid tehase praak? Kuidas ma oma perele teavitan? Kas ma saan raseduse katkestada?“
„Kui arstiaeg kätte jõudis, olin pehmelt öeldes paanikas. Õnneks oli arst hea jutu ja sõbraliku loomuga mees. Kui olin talle kõigest jutustanud, palus ta mul voodile pikali heita, teksapükste nööbi avada ja pluusi üles tõmmata.“
Arst jõudis Helina kõhtu vaevu katsuda, kui nentis: jah, beebi pea on tunda. „Läksin endast välja, kogu mu mõistus karjus: mis mõttes tunned beebi pead, läbi naha kõhu pealt? Kui suur see rasedus siis olema peab?“
Järgmiseks seati sammud ultraheliuuringule, kus selgus, et Helina kõhus on end sisse seadnud igati terve poisslaps, raseduse kestuseks hinnati 30 nädalat. Arstil jäi üle veel naljatleda, et ega midagi – ootame natuke aega veel ja siis saame sünnitama minna!
Helina pelgas küll nii lähedaste kui ka meditsiinipersonali etteheiteid, kuidas naine ometi ei teadnud, et ta rase on, kuid toetus ja rõõm ületasid üksikud negatiivsed reaktsioonid mitmekordselt.
„Õnneks olid mul ka sõbralik arst ja ämmaemand, kes ei halvustanud kuidagi. Naistearst rääkis, et tal on olnud veel juhtumeid, kus naise hormoonid lihtsalt ei anna rasedusest teada. Ka mulle tehti prooviks vereanalüüs, mis näitas, et rasedushormooni tase oli pigem madal – sellest ka koduste rasedustestide negatiivsed vastused.“
Kaks kuud hiljem tuli kahe kiire tunniga ilmale üllatusbeebi Robin-Aksel, kes on tänaseks juba nelja-aastane tubli poisiklutt.
Gristeli lugu: selge, mul on kasvaja!
Gristeli üllatusbeebi oli tegelikult perre oodatud laps. "Üritasime abikaasaga ühist last saada, kuid see ei õnnestunud. Käisime mõlemad uuringutel, kus selgus, et mõlemal on probleemid – lapse saamiseks tuleb teha kunstlik viljastamine," räägib Gristel.
Kuna mõlemal abikaasal olid juba eelnevatest kooseludest lapsed, siis otsustati kunstlikust viljastumisest loobuda.
Mõnda aega hiljem märkas Gristel aga, et menstruatsioonid on muutunud kuidagi imelikuks ja kadusid siis sootuks. Varasemalt korduvalt kasvajatega kimpus olnud naine arvas, et ju on taaskord tegemist kasvajaga, ja pani aja naistearsti juurde.
Sümptomeid oli teisigi, kuid ka neile arvas Gristel olevat muid põhjuseid. "Kummaline peavalu, aga mul ongi diagnoositud kobarpeavalu. Seedimine tegi trikke – raudselt kasvaja süü. Magusat enam ei söönud – iga kevad niikuinii tõmbasin magusa söömisega tagasi,et suvi tulemas. Oksendasin – vist sõin midagi paha eilsel üritusel," meenutab ta.
Kui kahtlus tekkiski, siis kinnitas negatiivne rasedustest vastupidist.
"Lõpuks naistearsti juurde jõudes sai arst ainult ahhetada ja mulle hea ämmaemanda otsida – mul oli juba 16. rasedusnädal," nentis ta. Vaid nädalapäevad hiljem oli juba tunda ka lapse liigutusi.
Kuigi Gristel on sale naisterahvas, ei paistnud rasedus visuaalselt välja enne, kui alles raseduse teises pooles.
Kuid lõpp hea, kõik hea – tänaseks käib Gristeli väike "kasvaja" juba esimeses klassis!
Aitäh teile, Helina ja Gristel, et jagasite oma lugu!
Kui ka Sinu beebi saabus siia ilma ilma pikemalt ette hoiatamata, siis võta meiega ühendust ja paneme loo koos kirja: toimetus@emmedeklubi.ee.
