Joeli sünd

Tähtaeg: 01.05.2021. Sünnikuupäev: 14.05.2021

Kõik arstid arvasid, et mul tuleb ta tõenäoliselt varem, sest UH järgi on suur laps. 36. nädalal oli juba UH järgi 3.3kg. 30.04 käisin veel haiglas kontrollis, siis teine arst ütles, et pole ta midagi kõige suurem ja arvas, et tema kaal on hetkel 3.7kg. Ja et tema kohe küll esile ei hakkaks sünnitust kutsuma – sellega aega olevat küll ning kirjutas mulle paberi 13.05 esilekutsumiseks. Vaatas ka veel mu avatust – juba 2.5cm ning muigas, et ega siin küll kaua enam ei lähe – võib-olla tulen juba sama või järgmine päev tagasi. Oleks see vaid nii olnud. Möödusid päevad ja siis juba nädal ning endiselt ei mingeid valusid ega midagi. Ma polnud varem nii väga oodanud, et mul midagi valutaks. Iga imelik torge ja närvivalu tegi mind ärevaks, et äkki nüüd on minek. Ometigi ju keegi ei arvanud, et ma nii kaua vastu pean. Saabuski see 13.05 ning 8.30 läksin ma haigla poole, oma kolme kotiga. Naistearst oli juba elevil ning ootas minuga väga kohtumist – nagu oleksin ma kõndiv ime. Kell 10.00 tehti mul veed lahti ning saadeti tagasi oma tuppa valusid ootama. Möödus 3 tundi ja valusid ikka ei tulnud – täiesti tavaline oli olla. Kell 1 käidi mind kontrollimas ja öeldi, et kui kella 14.00ks ikka ei ole valusid, siis saan oksütotsiini tilgad peale. Ja nii läkski. Kell 2 sain kanüüli kätte ning ootasin valusid. Kella kolmeks olid õrnad valud – peaaegu nagu ei midagi. Siis liitus ka haiglas minuga mu abikaasa. Esimene asi, mis ma ütlesin, oli see, et kui sellised ongi sünnitusvalud, siis see sünnitus pole midagi üle elada. Valud olid tõesti väga kannatatavad, kuigi sagedad – iga 4-5 minuti tagant. Õrn ebameeldiv tunne. Vaikselt hakkasid valud tugevamaks minema ning ronisin vanni. Vaatasime abikaasaga (Ameerika) The Office-it ning tema lasi kuuma vett mulle seljale. Kell 6 aga pidin juba oma sõnu sööma – valud olid täiesti märgatavad ning õrnast ebameeldivast tundest oli saanud täielik piin. Ämmaemand pakkus ka epiduraali, tundus väga ahvatlev pakkumine, aga siis ta pani tähele, et ma nagu oleks pressinud juba ühe tuhu ajal. Ta imestas ning kontrollis selle peale mu avatust. Ta naeris ja ütles, et siin küll mingit epiduraali ei tule, mul juba 8cm avatust. See oli tegelikult väga väga suur leevendus minu jaoks. Mõtlesin, et nüüd ju peaks olema paari tunniga see kõik läbi. Eksisin – kõik oli alles algamas. Tuhud muutusid veel valusamaks ning järgnes 6 tundi tuhude ajal pelgalt hingamist. Ei mingit pressimist. Pidin niiöelda küünlaleeki enda kõhu pealt ära puhuma. Proovida sai ka igasuguseid asendeid – selili sünnituslaual ja jalad enda poole tõmmatud, järi peal tuhude ajal hingamist, siis voodi najal kükitada, seistes hingata jne. Minu jaoks kõige „mugavam“  vist oli isegi püsti olla. Olin parasjagu järil ning hingasin tuhusid üle ning vaikselt oli tunda ja näha beebi pead, selle peale paluti mul minna tagasi sünnitustoolile. Vaikselt anti märku, et järgmised kaks korda võin pressida. Pressida oli palju parem kui tuhude ajal hingata. Esimese pressiga sain poja päris kaugele ning hoiatati, et järgmise pressi ajal lõigatakse mul lahkliha. Teise pressi ajal juba tuli täie hooga laps tervenisti välja ning ma olin nii kergendunud kui kuulsin ta nuttu. Pandi muidugi kohe müts pähe ja mulle rinnale. Tol hetkel ma ei arvanudki, et raskem osa on veel ees, aga kahjuks nii oli. Tuli välja, et ma olin meeletult (1/3) verd kaotanud ning platsenta oli veel kinni jäänud. Vaja oli teha narkoos ning laps võeti minu käest ära – sai isa hoolde. Seega sain narkoosi ning eemaldati platsenta ning õnneks sain ka õmblused narkoosi ajal. Terve protseduur kestis ligi tunnikese. Kui ärkasin, lasti mul natuke aega toibuda ning sain tilgutit. Siis viidi mind ratastooliga perepalatisse. Mees sai õnneks liituda ning oli ka järgnevad 4 päeva minuga perepalatis. Esimene öö ma üritasin vetsu minna – mees muidugi toetas mind, kuid kukkusin ikkagi kokku kaks korda. Mees kutsus ämmaemandad kohale ning kolmekesi toimetasid mind tagasi voodisse. Endal muidugi täielik mäluauk – ei saanud midagi aru, kus ma olen, kuid mäletan, et nägin juba unenägusid tol hetkel. Öö muutus enam-vähem okeilt. Järgmine hommik anti mulle teada, et ma olen kaotanud 1.7liitrit verd ning mind viidi vereülekannet saama. Vereülekanne tegi mul olemise paremaks ja arstid ka ütlesid, et ma ei näe enam nagu kummitus välja. Kõndida oli aga ikka pea võimatu, sest a) 1.7 liitri asemel anti mulle 0.5 liitrit verd tagasi ja ma olin väga nõrk – rauatase oli ikka kohati madal ja b) sest alt kõik oli mul üpriski lõhki ja kuradima valus. Ja nii ma kõndisingi 4-5 päeva nagu Quasimodo. 17.05 saime õnneks koju ja lõppude lõpuks kõik oli seda väärt. Tagantjärgi mõtlen, et olen ikka kuradima tugev naine, et selle valude osa ilma valuvaigistiteta üle elasin. :)