Sünnilugu: Kuidas Rosanne siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Rosanne siia ilma sai

07. May 2020, 13:37 Emmede Klubi Emmede Klubi

Täna jagab meiega oma tütre sündimise lugu Kaisa (18), kelle jaoks sünnitus kujunes oodatust oluliselt lihtsamaks kogemuseks. Sama ei saa aga öelda sünnitusjärgse taastumise kohta. Kaisa kirjutab...

Arvasin, et see kõik juhtub varem. Mul oli juba kaks kuud enne sünnitust 2 cm avatust, emakakael pehme ja lühenenud, limakork eemaldunud... aga oma beebiga kohtusin siiski alles 40+5 rasedusnädalal. Ning ausalt öeldes ei olnud mul enne valude algust ikka veel sellist tunnet, et varsti sünnitama pean minema.

Mind võeti 28. veebruari õhtul haiglasse sisse, sest preeklampsia risk oli kõrge. Vererõhk pidevalt 150 peal, käed-jalad kergelt paistes. Tabletid ei aidanud. 29. veebruari hommikul otsustati sünnitust esile kutsuma hakata. Sain neljandiku tabletist kell 9, 13 ja viimase kell 17. Rohkem poleks saanud tollel päeval midagi teha.

Minu õnneks algasid kell 18 juba tugevad valud. Ütlen tugevad, sest teised ilmselt kirjeldaks neid nii. Mina ise ei ütleks, et sünnitusvalu (minu puhul) mingi ületamatult raske või jube kogemus oleks. Karjuma ei pidanud igatahes ühtegi korda, pigem madal uu-uu ja mõnus sügav hingamine.

Esilekutsuva tableti tõttu olid valud intensiivsemad ja vahesid neil ei tulnud. Üks lõppes, teine algas. Kuid KTG ei näidanud mingit sünnitegevust.

Kaks tundi veetsin kaaslasega sooja duši all (loe: istusin duši põrandal, vahtisin sõnagi lausumata seina ja mees lasi järjest soojemat vett mulle kõhule ja seljale). Hiljem sain teada, et seal olid ilmselt tulnud ka veed - ise ei märganud ega tundnud ma midagi, kuigi ämmaemanda sõnul olid need mul rohelised olnud.

Kell 20 oli aeg sünnitustuppa suunduda. Avatust 4-5 cm. Mõnda aega seisin püsti, siis lamasin külili, siis õõtsusin puusadega mehe najal edasi-tagasi. Kell 22 tuldi avatust kontrollima. Arvasin ise, et midagi pole muutunud, sest valud ei olnud hingematvad, aga ohoo - oli hoopis täisavatus!

Olin raseduse ajal planeerinud sünnitusel erinevaid meditsiinilisi valuvaigistavaid vahendeid proovida, aga tegelikult sain ainult üht: üldnarkoosi. Nimelt läksid lapse südamelöögid iga valuga kriitilisele tasemele. Kui täisavatus oli juba poolteist tundi kestnud ning presside tunne puudus ikka veel, otsustati asja uurida. Tuli välja, et beebi hoiab nabanööri pea kõrval käes ja pigistab selle iga valu ajal kinni ega saa seetõttu piisavalt hapnikku. Nabanöör oli ka sünnitusteedel ees, laps poleks sealt mingi valemiga ise välja saanud.

Arstidel hakkas kiire, opisaal oli vaja valmis panna. Mäletan ainult, et pidin vastama küsimustele ja mees allkirjastas keisrilõike nõusoleku lehe. Siis vaatas ta mind ja nägin, et ta nutab. Tean, et ta kartis komplikatsioone - kaks aastat tagasi oleksin ma erakorralisel mandlite operatsioonil peaaegu elu kaotanud. Vaatasin teda, naeratasin laialt ja ütlesin, et ära nuta, tulen tagasi. Teadsin seda.

Nii ka läks. 1. märtsil kell 1:35 sai minust noor ema. See oli minu 18 eluaasta kõige uskumatum kogemus. Beebi nimeks sai Rosanne. Ta kaalus 3080 grammi ja oli 50 sentimeetrit pikk, sünnihinne uhke 9. Rosanne tervis oli ideaalses korras. Haiglast lahkudes oli  tema kaal võrreldes sünniga 200 g tõusnud. 

Sama ei saa öelda minu kohta. Istuli ma erakorralise keisri tõttu tõusta ei saanud. Külili sain teda toita ja järgmised kümme päeva magas ta minu kaisus. Kümme päeva, sest just nii kaua olime haiglas - minu põletikunäitaja oli üle 300 ja raud alla 70. Sain isegi vereülekande, aga see ei aidanud midagi. Kõige hullem oli pärast keisrit uuesti kõndima õppimine. Ja vetsus ise käia ei saanud. Ja süüa ei saanud. Juua ka mitte. Valetan, sain ühe lonku vett. Kuid see kõik oli tulemust väärt ja sünnitaksin hea meelega kasvõi täna õhtul uuesti.

Välja saime 10. märtsil. Täpselt samal päeval keelati patsientide külastamine. Veidi hiljem keelati tugiisiku viibimine sünni juures. Mul on vedanud, et sain koos mehega sellist asja kogeda.

Praeguseks on Rosanne peaaegu kaks kuud noor, terve ja tubli preili, kes tegeleb vaid magamise ja söömisega. Vahel naeratab ja naerab ka. Tema naeratab mulle ja mina nutan rõõmupisaraid. Sest ema olla on parim tunne maailmas ja ilma temata ma enam oma elu ette kujutada ei oskaks. Nüüd jääb üle vaid loota, et järgmised lapsed sünnivad loomulikul teel!

(Artikli juures olev foto on illustratiivne)

 

Aitäh Sulle, Kaisa, et jagasid meiega oma lugu!

Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt toimetus@emmedeklubi.ee - teeme seda koos