Emmede Klubi palus tuntud Eesti blogijatel rääkida, millised on nende põhimõtted ja muidu mõtted laste internetti toomise osas. Mõtlemapanevale artiklisarjale paneb täna punkti Henry Jakobson (35, pildil), kelle blogi "A mida Henry teeb?" on vaieldamatult Eesti kuulsaim pereblogi läbi isa silmade.
Henry kolm imearmast last, Karl-Erik (3), Hendrik (1) ja Katriin (1) ehk internetimaailmas Noorsand, Vennas ja Piiga, on tuttavad tegelased igale perebloginduse huvilisele. Või kas ikka on? Henry jagab oma laste elust vahvaid pilte, mille juurde kirjutab lisaks enda mõtetele ja emotsioonidele ka perekonna tegemistest. Ja Henry postitab tihti. Kuid perekonna kroonikat mees ei pea, tõsiseid probleemianalüüse tema blogist ei leia ja paljuski on tegemist hoopis meelelahutuseks loodud kirjanduslike liialdustega. "Ma avaldan kõike ja mitte midagi," ütleb Henry ise tabavalt.
"Suur osa minu postitustest on pildid sotsiaalmeedias meie tegemistest, kuhu ma viskan mingi nalja stoori üle, millest kõik aru saavad, et see on nali. Ehk suur osa minu rohkest jagamisest on fantaasia. Me oleme küll pildil, kuid infot elu kohta sinna väga palju kaasne. Blogi, mis ilmub korra nädalas, ei räägi taas isiklikust infost, vaid ma kirjeldan omi mõtteid või kirjeldan mingit kindlat situatsiooni," selgitab Henry lähemalt.
Kes on perekonna sõbrad, kas lapsed kasutavad mähkmeid, kas nad on vaktsineeritud, milline on nende kõne areng, kas neil on mingeid haiguseid - sellist informatsiooni Henry oma pere kohta ei avalda. Ka kõik piinlikud pildid on välistatud. "Lapsed teevad ikka tahtmatult rumalusi - lakuvad maast vett, lasevad püksi. Kui sellised seigad peaksidki kaamera ette jääma, siis neid ma ei avalda. Need jäävad laste pulmade jaoks mu kõnet ilmestama," ütleb ta, ja lisab, et samas pudruse näoga pildid tema jaoks tabu ei ole - selline ju ongi lapsepõlve reaalsus.
Henry ei varja oma laste nimesid, kuid ei kajasta neid oma blogis. "Minu blogi tegelased on poolenisti väljamõeldud tegelased. Kui ma panen näiteks pildi allkirjaks mõne lapse mõtte või jutumulli, siis tegelikult nad ju ei räägi ja ma ei oska nende mõtteid lugeda, vaid mõtlen need välja," selgitab ta. "Sageli ma mõtlen pildile ise mingi stoori juurde, mille ma kirjutan nii ülepakutult, et see oleks ära tuntav. Näiteks kui nad istuvad kolmekesi mu laua peal, siis oli pildi kirjeldus, et nad on minu peagi ilmuva ajakirja kaasautorid ja me teeme ajurünnakut parajasti."
Kõik Henry kirjutised läbivad filtri: "Ma lihtsalt panen end nende kingadesse ja küsin endalt, kas see või see info võiks olla liiga paljastav. Kui jah, siis ei jaga." Loomulikult mängib rolli ka laste ema arvamus. On teatud teemad, mille kajastamine talle ei meeldi - need jätab Henry juba eos oma kirjutistest välja.
"Ma hoian kindlat joont, et minust tulenevalt ei oleks blogimisel lastele negatiivset tulemit," ütleb Henry kokkuvõtteks. "Ma usun, et kui jagada liiga palju isiklikku infot, võivad sel olla soovimatud tulemused."
Foto: erakogu
On vanemaid, kes loovad oma laste kasvatamise kajastamiseks spetsiaalse blogi, kus jagavad pereliikmete isikuandmeid, pilte, parameetreid ja muud informatsiooni laste elu kohta. On vanemaid, kes isegi ei maini oma last sotsiaalmeedias, isiklike piltide jagamisest rääkimata. Et elu internetiajastul on veel nõnda noor, ei saa me teada, milline käitumine on õige või vale. Kuid me saame sel teemal ühiselt arutleda, et iga pere leiaks just endale sobivaima tee. Loe kõiki sarja postitusi SIIN.
Millised on Sinu mõtted laste oma internetiellu kaasamise teemal?
