Entsefaliidi üle elanud lapse ema: Ükski muu putukas ei aja mind nii endast välja!

Entsefaliidi üle elanud lapse ema: Ükski muu putukas ei aja mind nii endast välja!

06. Jul 2016, 13:55 Emmede Klubi Emmede Klubi

"Sellest päevast on möödas seitse aastat, aga lugu kirja pannes hakkavad mul ikka veel pisarad veerema - oma last selliselt kannatamas näha... Ma ei soovi sellist jubedat haigust mitte kellelegi siin ilmas," kirjutab Helina, kes nõustus meiega jagama oma pere kogemust puukentsefaliidiga. Ikka selleks, et teistele lapsevanematele teadvustada, kui tähtis on enda ja laste puukide eest hoidmine. Ta meenutab:

"Meie lugu sai alguse 2010. aasta hiliskevadel. Oli mai kespaik, saatsime neljaaastase Melissa Aniita (pildil) mõneks päevaks vanaema juurde puhkama. Juba mõne tunni pärast helistas mulle ema: lapse peast leiti puuk.

Kaks nädalat hiljem, kui laps juba kodus oli, tõusis tal palavik. Kui palavik ei möödunud paari päeva jooksul ja laps jäi juba üsna loiuks, pöördusime Tartu Ülkooli kliinikumi Lastehaiglasse.

Üsna pea saime teada, et lapsel on meningiit, kuid milline vorm täpselt, pidi selguma edasiste analüüside käigus. Meid võeti koheselt haiglasse sisse, kuigi sisuliselt lihtsalt jälgimisele - selle haiguse vastu ei ole olemas mingit ravi.

Mulle anti paber, millele märkisin iga paari tunni tagant üles palaviku ja jahutasin lapse keha veega. Kehatemperatuur tõusis meeletu kiirusega, aga ei tahtnud langenud ka alandajate abiga. Kohati kippus palavik üle 40 kraadi. 

Puukentsefaliidi tuvastamiseks tehti lapsele protseduur, kus selgroogu lükati pikk terav nõel, millega võeti seljaajust vedelikku. Laps suruti lauale justkui kokku, et ta end ei liigutaks. Ka pärast protseduuri pidin jälgima, et Melissa Aniita isegi pead ei tõstaks - sellest võivad jääda püsivad kahjustused. Õnneks tabasid teda vaid ajutised tasakaaluhäired.

Nende kahe pika nädala, haiglas oldud aja jooksul Melissa Aniita ei söönud, küll aga oksendas - palju. Kui süüa palateisse jaganud töötaja kuulis, et lapsel on entsefaliit, noogutas naine mõistvalt. Ta rääkis, et haigla intensiivraviosakonnas lamas hetkel 12-aastane poiss, kunstlikus koomas, samuti puukentsefaliidis.

Enesetunnet Melissa Aniital ei olnudki - teda justkui polnudki olemas. Ta ainult magas ja oksendas, ei rääkinud midagi, oli justkui kuskil ära. Aeg oli mälestustest kustutamatult raske ja kurnav. Haiglas olles ma magada ei suutnudki: kontrollisin vahetpidamata lapse otsaesist. Tohutult raske oli ka eemal olla koju emme tähelepanuta jäänud pisipojast.

Kui haigus möödus, taastus Melissa Aniita kiirelt - juba paari päeva pärast jooksis ta õues ringi, nagu midagi poleks juhtunud. Terve ülejäänud pere otsustas end aga kohe vaktsineerida. Meie koduümbruses elabki palju puuke, leiame neid riietelt ja nahalt iga aasta.

Minu soovitus ongi, et kui perearst vähegi lubab, siis vaktsineerige lapsed. See haigus on ohtlik ja väga raske. Tüsistuseid, mida lapsed saada võivad, on palju, ja need võivad mõjutada lapse edasist elukvaliteeti. Mitte ükski putukas ei aja mind nii endast välja kui puugid. Kevadel vaktsineerin kindlasti ka oma noorima lapse, pisitütre, kes sai just kolmeaastaseks. Alles möödunud laupäeval ujumas käies leidsime tal puugi, kes hakkas end just sisse pookima. Olge ettevaatlikud, kandke metsas käies vaid heledaid riideid ja vaadake õhtuti lapsed alati üle. Hirm on hinges."


Emmede Klubi põhjalikku artiklit puukidest, entsefaliidist, borrelioosist ja haiguste ennetamisest ning ravist saad lugeda SIIN. Toimetaja Madi kogemust puukborrelioosiga aga SIIN