Maarja Sukles (25) on Eesti tüdruk, kes alustas äsja Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ämmaemanda erialal kolmandat kursust. Tänavu juunis pakkis ta aga kotid ja põrutas kolmeks kuuks praktikale Ladina-Ameerikas asuvasse riiki Hondurasesse. Ta jagab meiega oma kogemust.
"Mulle on alati sümpatiseerinud mõte töötada võõral maal, võõras keeles, võõras kultuuris, ent uudishimu ei andnud mulle mahti veel viis aastat oodata," räägib Maarja. Nii hakkaski ta mullu otsima programme, mis võimaldaks välismaal töötada juba üliõpilasena. Ta leidis programmi A Broader View (ABV), mis viib üliõpilasi tervishoiuteenuste praktikale madalama arengutasemega riikidesse.
Kuritegelikud gängid versus soojad südamed
Hondurast võib Maarja sõnutsi nimetada arenenud arengumaaks, sest riigis esineb palju äärmuslikke kontraste - rikkust ja vaesust, puhtust ja mustust, tervist ja haigust, austust ja lugupidamatust, hoolivust ja ükskõiksust, armastust ja vägivalda.
Maarja koduks oli La Ceiba Põhja-Hondurases. Kariibi merega piirnev soe ja ilmelise loodusega Põhja-Honduras on varasemalt olnud populaarne turismipiirkond, räägib Maarja. 2009. aastal tabas aga turismi löök allapoole vööd - riigi demokraatlikult valitud president kukutati võimult, millele järgnes poliitiline ja majanduslik ebastabiilsus, tuure võtsid üles tsensuur, korruptsioon, kuritegevus. Honduras sai kuulsaks kui Ladina-Ameerika kuritegevuse lipulaev.
"Samas toimub enamik kuritegevusest gängide vahel ja nende poolt n-ö kontrollitud piirkondades, seega turistid jäävad enamasti puutmata," julgustab Maarja Hondurasesse ikkagi reisima.
"Honduras üks ütlemata soe ja tore koht, siinsed inimesed väga südamlikud ja siirad," kinnitab ta oma kogemuse põhjal. Kolme kuuga sai Maarja varem puterdusena kõlanud hispaania keele kenasti suhu - kohalikud olid lihtsalt nii abivalmid ja kannatlikud.
Rasedusega arvele kaheksandal kuul
Maarja töötas kohaliku polikliiniku rasedate ja vastsündinute vastuvõtus ning pereplaneerimise kabinetis. Kui Eestis võtavad naised end rasedusega arvele esimesel trimestril, siis Hondurases jõuab palju naisi arsti juurde alles umbes kaheksanda kuu hakul.
Enamik peresid on paljulapselised, enamus rasedusi on korduvrasedused ja naised tunnevad, et omavad juba piisavalt kogemusi ega vaja arstiabi. Tihti on aga kontrolli tulek ka liiga suur ettevõtmine või väljaminek - elatakse kaugel, ollakse kodune paljude väikeste lastega jms.
"Minu kogemus on teinud mind alandlikuks Hondurase naiste sitkuse, sihikindluse ja kannatlikkuse ees," ütleb Maarja.
Kui naine ikkagi jõuab rasedusega jälgimisele, siis muus osas on jälgimine üsna sarnane Eestile. Uriiniproovi ei pea tooma päris igal visiidil, mis Maarja hinnangul on Eestis pisut koomiline. Samas nõutakse naiselt raseduse alguses roeproov, sest arengumaades on suureks probleemiks parasiidid - ussid, amööbid, bakterid -, kuna juurdepääs puhtale veele ning korralik äravoolusüsteem on puudulikud.
Kui raha tähendab tervist
Maarja sõnul on elatustaseme mõju inimese tervisele Hondurase näitel vägagi ilmne. Kuna just madalama elatustasemega piirkondades tuleb kasutada igapäevaeluks vihmavett, mille vahendusel levivad nii parasiidid kui ka haiguseid levitavad sääsed, ohustavad need tervisehäired just vaesemaid inimesi enim. Kuna parasiidid tekitavad organismis toitainetepuudust, mis võib ravimata jättes hakata mõjutama inimese vaimset ja füüsilist arengut, mistõttu väheneb töövõime ja haritus, ning vaesus süveneb veelgi ning taastoodab end.
"Raha väärtus on saanud minu silmis hoopis teised mõõtmed," ütleb Maarja nüüd, kui on näinud liigagi palju naisi seismas silmitsi valikuga, kas maksta arsti määratud uuringu eest või osta perele järgmiseks päevaks toit lauale. Hondurases, erinevalt Eestist, ei taga rasedus naisele automaatset tervisekindlustust. Seega võimalus ja saatekiri ultraheliuuringuks on, kuid seda lihtsalt ei tehta.
Muide, tasustatud lapsehoolduspuhkus kestab Hondurases kaks kuud - kuu enne ja kuu pärast lapse sündi. "Seega on meie väga pikk lapsepuhkus jätkuvalt miski, mida peaksime väärtustama," toonitab Maarja.
Lapsevanem, räägi oma lapsega seksist!
Hondurases on täielikult keelustatud abort. Ka siis, kui ema tervis on rasedusest ohustatud! See on üks põhjus, miks Maarja nägi Hondurase perioodil iga päev vähemalt viite 14-17-aastast rasedat või sünnitanud tütarlast. Teismeliste rasedused on teema, mis on Maarja hinge purema jäänud.
"Me võime küll mõelda, et tegu on kolmanda maailma sotsiaal-kultuurilise eripäraga, kuid ka Eestis jääb pea iga aasta 200-300 10-17-aastast tüdrukut rasedaks," ütleb ta. Vahe on lihtsalt sellest, et meil saavad tüdrukud aborti teha.
"Armsad lapsevanemad – palun rääkige oma lastega avameelselt armastusest, suhetest, seksist, rasedusest, suguhaigustest, ennetusest, partneri austamisest," palub noor ämmaemand. Ta leiab, et seksuaalhariduse andmise vastutust ei tohiks veeretada kooli või arstitädi õlule. "Haritus algab siiski kodust. Võtkem see teema ise lapsevanematena üles ja näidakem oma lastele eeskuju, kuidas intiimsetest ja vahest ka ebameeldivana näivatest teemadest üle olla ning nendega ümber käia."
Punane kaitseb vastsündinut kurja silma eest
Kuid meil, eestlastel, on Hondurase emade käest ka palju õppida. "Näiteks olen ma vaat et vaimustunud siinsest suhtumisest rinnaga toitmisesse - nii naiste kui ka meeste poolt," ütleb Maarja. Suurem osa emasid annab rinda vähemalt aasta, imetamine on loomulik ja seda ei häbeneta, last toidetakse siis ja seal, kus parasjagu ollakse. "Nõnda võib imetamist näha bussipeatuses, kohvikus, kliiniku järjekorras ja isegi arsti konsultatsiooni ajal."
Muide, Hondurase kultuur on sügavalt religioossne - kõik erootika, seksi ja alastusega seotu on suur tabu, avaliku imetamise normaalsus on positiivne paradoks.
"Teine lahe ja laialtlevinud tava on siin vastsündinu kaitsmine kurja silma ehk Mal de Ojo eest," räägib Maarja. Kurja silma sümbol ja selle eest kaitsmise traditsioon on olemas paljudes kultuurides. Usutakse, et teise isiku pilk võib vaadatavale edasi kanda negatiivset energiat, põhjustades viletsust, haiguseid ja isegi surma. Kurja pilgu tähelepanu ja negatiivse energia aitab endasse püüda punane värv. Nõnda pannakse vastsündinutele selga või külge midagi punast - olgu see siis mütsike või käevõru.
"Need kolm kuud on olnud hindamatu kogemus, õpetades mulle kannatlikkust ja vastutust, arendades empaatiat ja kasvatades sümpaatiat elu ja elava vastu," lausub Maarja.
Kas ka Sinul on kogemusi laste saamise ja kasvatamise kommetega arengumaades? Jaga oma mõtteid ka meiega, kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee ja paneme kogetu koos kirja!
