Emmede Klubi palus tuntud Eesti blogijatel rääkida, millised on nende põhimõtted ja muidu mõtted laste internetti toomise osas. Täna võtab sõna Britt Ernewein (25), kes on laste Eileeni (3) ja Ella (1) elukäiku oma blogis julgelt kajastanud. Britile annab blogimiseks motivatsiooni ja julgustust asjaolu, et ta kirjutab eestlastele, kuid elab oma perega hoopis kaugel Prantsusmaal.
Blogimist alustaski Britt siis, kui vabatahtlikuna Prantsusmaale sõitis. "Kuna mulle on kirjutamine alati meeldinud, ent enda pidev kordamine mitte, siis tunduski heaks variandiks luua blogi. Pere ja sõbrad, kes tahavad end kursis hoida, saavad seda teha. Kes ei taha, see ei pea lähenema," meenutab ta.
Elu kulges aga omasoodu - Britt kohtas kohalikku meest Brunot (32), Prantsusmaast sai kodu ja peatselt sündis ka paari esimene laps. "Mu esimene instinkt oli blogimine lõpetada, aga lähedalolevad inimesed innustasid jätkama. Nad teadsid, et tänu blogile oleme neile lähemal. Olgugi, et vaid kujuteldavalt. Aga tänu sellele tekkis neil võimalus saada meie elust osa," ütleb Britt.
Taas kulges elu omasoodu. Ühel hetkel avastas Britt, et tema blogi ei loegi enam ema-isa ja paar sõpra, vaid ka palju võõraid inimesi. Kohe päris palju. Alles nüüd hakkas Britt esimest korda mõtisklema, mida oma laste elu internetis kajastamine tähendada võiks, ja kuidas seda õigel viisil teha. Ja mõtleb siiani.
Ei taha, et lapsi päriselus blogiga seostataks
"Mul on tunne, et põhjus, miks ma meie elu sel määral jagan, peitubki selles enam kui 2000-kilomeetrises vahemaas," ütleb ta. Eesti emad teavad Briti perekonda ja tegemisi üsna hästi: tema blogi külastatakse päevas umbes 3000-8000 korda. Kuid oma kodukohas, Pont-à-Moussoni linnakeses, ei oska ükski võõras Eileeni ja Ellat nende ema blogiga seostada.
Väikelinna elanikuna on Britt harjunud, et juuksurisalongist mööda jalutades tunnevad selle töötajad lapsed ära ja lehvitavad rõõmsalt. Kuid kui lapsi tuntaks eri paigus ära tänu ema blogile, ei tunneks privaatsust kõrgelt hindav Britt end kuigi mugavalt. Või kui lasteaiakaaslaste vanemad saaksid lugeda, mida nende peres pärast lasteaiapäeva lõppu tehakse ja millised probleemid lapsel hoius teiste lastega on.
Britt möönab, et kui tema perekond elanuks algusest peale Eestis, oleks blogijutud perekonna elust olnud hulga tagasihoidlikumad, ja laste nägudest piltide jagamine jäänuks mingist vanusest alates päris ära. "Ma olen ka mitu korda öelnud, et kui me peaks nüüd Eestisse kolima, siis ilmselt lõpetaks ma üldse blogimise ära, ja vähemalt hetkel ma nende sõnade juurde ka jään."
Blogi annab võimalusi, mida päriselus ei ole
Isegi vahemaaga arvestades on naine mitu korda jõudnud mõtteni, et ehk ei peaks ikka kõike jagama. "Aga alati tuletavad lähedased nendel hetkedel meelde, kui oluline on mu blogi just nende jaoks," räägib Britt. "Mu isa, kes on väiksemat last näinud vaid loetud korrad, on tänu blogile saanud osa Ella kasvamisest – nii rõõmudest kui ka muredest. Näinud video vahendusel ta esimesi ampse, mänguhoos lustimist. Need on hetked, mida me ei saa kahjuks päriselt jagada, aga see on pool võitu."
Siis võiks ju kasutada parooliga kaitstud blogi? Kuid tänaseks ei ole need, kes hoolivad, enam kaugeltki ainult pereliikmed - ka lugejad on Britile läbi kommentaaride ja kirjavahetuste omaks saanud. "Mulle tunduks raske neid äkitselt niimoodi kujundlikult tänavale jätta."
"Samamoodi veedame ise abikaasaga üllatavalt palju aega blogiarhiivis tuhnides ja nostalgitsedes," jätkab Britt. "See on justkui meie pere lugu. Lihtsalt internetis ja kättesaadav ka teistele."
Et blogimine võiks kurja kaasa tuua, Britt ei usu. "Inimesi, kes tahavad halba, on igal pool. Nii toidupoe järjekorras kui ka internetis. Väga raske on elada absoluutselt kõike kartes." Õigupoolest ei jagagi Britt selliseid pilte või jutte, mis võiksid kiusu kaasa tuua - kõik ebaeetiline ja ebaesteetiline on välistatud. "Ma ei jaga nende kohta midagi, mida ma ei tahaks, et mu ema poleks minu kohta jaganud," võtab naine tabavalt kokku.
On emasid, kes loovad oma laste kasvatamise kajastamiseks spetsiaalse blogi, kus jagavad pereliikmete isikuandmeid, pilte, parameetreid ja muud informatsiooni laste elu kohta. On emasid, kes isegi ei maini oma last sotsiaalmeedias, isiklike piltide jagamisest rääkimata. Et elu internetiajastul on veel nõnda noor, ei saa me teada, milline käitumine on õige või vale. Kuid me saame sel teemal ühiselt arutleda, et iga pere leiaks just endale sobivaima tee. Loe kõiki sarja postitusi SIIN.
Millised on Sinu mõtted laste oma internetiellu kaasamise teemal?
