Kui emasüda aimab halba, pole pisikese beebi puhul ükski põhjus liiga väike, et arsti juurde minna - kui vaja, siis erakorralise meditsiini osakonda. Kolme lapse ema Aune sai sellele kinnitust oma kogemuse läbi.
Aunet (29) kipuvad raseduste ajal kimbutama diabeet ja preeklampsia. Tema esimesed kaks last, Andri (4) ja Adeele (2) vajasid kohe pärast sündimist hüpoglükeemia ehk madala veresuhkru tõttu intensiivravi. Andril diagnoositi lisaks sellele ka meningoentsefaliit ja poisike veetis haiglas terve kuu. Kolmanda raseduse ajal oskas Aune seega juba oodata, et ilmselt peab ka uus beebi oma esimesed elupäevad vastsündinute intensiivis mööda saatma. Pere suureks rõõmuks sai aga Ander (3,5 kuud) oma veresuhkru stabiliseerimisega päris ise hakkama. Kuid rõõmu ei jagunud kauaks...
Uue aasta esimestel päevadel, juba neljandal päeval pärast sünnitust said ema ja beebi koju. Kuu aega sai perekond uue elukorraldusega rõõmsalt harjuda, kui pisikesel Anderil tekkis köha. Esimesed paar päeva Aune ja tema kaasa Alari (33) liialt ei muretsenud. "Kuna kaks suuremat last käivad lasteaias, olid eelnevalt nohused-köhased olnud ning sellisel aastaajal liigub palju viiruseid, siis arvasin, et ka beebi oli saanud endale köha just sel põhjusel," nendib Aune. Kui paari päeva pärast lisandus köhale öö läbi röökinud ja söögist keelduv laps, otsustati kohe erakorralise meditsiini osakonda sõita.
"Lastearst vaatas lapse üle, kuulas kopse. Ütles, et ainult köha pärast ta meid haiglasse sisse ei jätaks, aga kuna laps oli vaid ühekuune, siis võeti meid jälgimisele." Kohe, kui ema ja beebi osakonda jõudsid, võeti Anderi ninalimast proov, mille tulemusel selgus, et poisil on RSV viirus. Talle määrati lisahapnikku ja oluliselt vähenenud söömise tõttu ka infusioonravi glükoosiga.
Kolme päeva pärast ei olnud Anderi tervis veel paranema hakanud, kui seisukord öösel järsku halvenes. Ta ei söönud nüüd enam üldse, oli väga rahutu ja hingeldas. Aune muretsemisele aitas kaasa ka tol ööl valves olnud lastearst, kes sattus palatisse just sel hetkel, kui tunde last süles kussutanud ja rahustada püüdnud, koos lapsega nutnud Aune oli Anderi hetkeks voodisse pannud. "Arst küsis, kas ma oma last üldse sülle ka võtan? Küsimus tegi väga haiget," meenutab ema.
"Seletasin arstile, et see ei saa olla normaalne, kui ema ei suuda terve öö jooksul oma last rahustada. Tal peab midagi viga olema. Arst vastas selle peale, et lapsel on tugevad gaasid. vastasin, et tunnen oma last ja tean, et need ei ole gaasid." Arst jäi enda veendumusele kindlaks, Aune ja Ander jäid palatisse hommikut ootama, "kõhtu valutama." Selle lõputuna näinud öö jooksul tundis Aune mitu korda hirmu, et laps lihtsalt lämbub tema käte vahele ära. Haiglaseinte vahel!
Kuid lõpuks hommik tuli, ja koos hommikuga ka uus arstide vahetus, uued analüüsid. Selgus, et vaatamata lisahapnikule on Anderi veres hapniku tase nii madal, et on oht langeda koomasse. Aune helistas kohe Alarile ja kutsus viimase haiglasse toeks, sest üksi enam ei jaksanud. Oma last piinlemas vaadata on emotsionaalselt nii ränk tunne, et Aune kartis füüsiliselt kokku kukkuda. Nüüd tuli neuroloog, räägiti bakteriaalsest meningiidist, Tallinnast sõitis kohale intensiivraviosakonna brigaad, väike Ander viidi minema. "Me tulime ju haiglasse ainult köhaga," oli Aune šokis. Ja halbu uudiseid oli veel - öeldi, et ema lapsega koos haiglasse minna ei saa!
Järgmisel päeval sõitsid Aune ja Alari Tallinnasse. Vahepeal oli suureks õnneks selgunud, et Anderil ei ole meningiiti! Küll aga RS-viirus, mis ründas pisikesest beebit nii tugevalt, et tal tekkis kahepoolne kopsupõletik ja üks kops vajus sisse. Titat ootas ees pikk ravi antibiootikumidega ning iga päev uus röntgenpilt. Kuna haiglasse jääda emal ei lubatud, kulgesid perekonna päevad nii: hommikul üles, vanemad lapsed lasteaeda, sõit Tallinnasse tita juurde, õhtuks tagasi Pärnusse, lapsed lasteaiast koju.
Intensiivis pidi Ander veetma nädala, seejärel kolm päeva tavaosakonnas, siis veel kaks nädalat kodust ravi. Kuu aega hiljem tehtud röntgen näitas küll paranemise märke, kuid kops oli jätkuvalt sisse vajunud. Praeguseks on pisike Ander 3,5-kuune ja perekond maadleb RS-viiruse tagajärgedega siiani. Haiguse tagajärjel jäi poisikese vasak kehapool nõrgaks ja ta vajab füsioteraapiat.
Aune otsustas oma lugu Emmede Klubi lugejatega jagada, et anda teistele emadele nõu: kui asi puudutab last, siis kuula oma südame häält, sest emasüda teab. Mis siis, et arstid ütlevad: see on lihtsalt köha, lihtsalt viirus, lihtsalt gaasid. Ka lihtsad asjad võivad teinekord pisikesele organismile laastavalt mõjuda. Aune jääb igaveseks mõtlema, mis oleks olnud, kui Anderile oleks hingmisraskuste avastamisel kohe röntgenpilt tehtud ning ravi kiiremini alanud.
Aitäh Sulle, Aune, et jagasid meiega oma lugu!
