Üle poolte kõigist vägivalla ohvritest on kannatada saanud alkoholiga seotud põhjustel. Enamasti on alkoholi tarbinud vägivallatseja. Tihtilugu teeb joobes inimene teistele füüsiliselt, vaimselt või seksuaalselt haiget nii, nagu ta kaine peaga teinud ei oleks. Pereema Kats jagab meiega oma kogemust elust alkoholi kuritarvitava vägivallatseva elukaaslasega:
"Minu eksmees pole teab mis alkohoolik, kui võrrelda paljudes teistes Eesti peredes toimuvaga. Suhte alguses oli kõik nagu ikka - kõik nii ilus ja korras. Jäin suhteliselt kähku meie esimest last ootama. Jah, tõsi - paar korda tuli raseduse ajal ette, et mees tõukas mind, aga ma tõesti arvasin, et see oli kogemata, nagu ta ise kinnitas. Pärast lapse sündi läks aga asi päris hulluks ära. Igaõhtune õllejoomine oli tavaline, nädalavahetusel jõi ta end korralikult täis.
Talle piisas ühest õllest, et minu kallal nokkimine peale hakkaks - küll ei meeldinud talle lapse kägin, siis ei meeldinud kuidas mu juuksed sätitud olid... Kui joodud oli korralikult, hakkas ka löömine pihta. Peksis ikka sedasi, et suust ja ninast oli veri väljas, aga alati lõi sinna, kust sinikad või marrastused välja ei paista. Eriti meeldis talle mind juukseidpidi lohistada. Norimiseks meeldis talle mult prille eest ära võtta, sest ta teadis, et ma ei näe ilma nendeta üldse.
Ka suvel suure kuumaga pidin peksmise pärast pikkade käistega särke ja pikki pükse kandma. Kuigi - kleitide ja seelikute kandmine oli mulle keelatud niikuinii, ja andku jumal armu, kui mõnele mehele otsa vaatasin või kõnetasin- Mäletan, nagu see oleks eile olnud, kuidas ta mind neli päeva pärast sünnitust vägistas - sest naine peab alati kättesaadav olema! Sünnitusjärgses kontrollis sai günekoloog aru, mis toimunud oli.
Abi palusin esimest korda siis, kui laps oli kümnekuune. Kirjutasin ema-lapse varjupaika, kuid mulle pöörati selg. Vastati, et kui ma tööl ei käi, pole nende asi mind aidata. Soovitati lahkuda ja endale töö otsida ning laps seniks isale jätta. Jätta laps sinna, kus ma pole kindel, et talle liiga ei tehta? Kust ma ei tea, kas lapse üldse kunagi tagasi saan? Kui olin politseisse avalduse teinud, külastas meie kodu lastekaitsetöötaja. Tema soe soovitus oli võtta avaldus tagasi, kuna muidu kaotab mees hea maine, hea töö ning hea sissetuleku. Lastekaitsetöötaja pani meile aja perelepitaja juurde, nentides, et meie suhe peab ikka korda saama. Ka vägivallatsemise ajal politsei kutsumisest polnud abi. Ikka soovitati lihtsalt mehel maha rahuneda ja magama minna. Avaldust ma tagasi ei võtnud, aga kokkuleppemenetluse tulemusena kõndis vägivallatseja kohtumajast välja puhta mehena.
Kui olin vägivaldsest kodust viimaks pääsenud, jätkus kolmeaastane kemplemine elatisraha pärast. Selle aja jooksul ei maksnud mees sentigi. Kohtunik lasi vastaspoolel rahumeeli venitamistaktikat kasutada, mis aja jooksul mees jõudis oma varast lahti saada ning kohtunik laiutas vaid käsi. Probleemid jätkusid ka lastekaitsetöötajaga, kelle hinnangul kõige tähtsam oli, et lapse ja isa suhe jätkuks. Ka siis, kui kohtumist nõutakse õhtul hilja pimedas pargis. Ka siis, kui isa nõuab lapsega rääkida kell kolm öösel. Ka siis, kui lapsel on isa ees nii suur hirm, et ta poeb teda nähes ema selja taha ja pissib nuttes püksi.
Nende aastate jooksul sain ma tunda kolme liiki vägivalda - füüsiline, seksuaalne ja vaimne. Kui kahest esimesest inimene paraneb, siis viimasest on raske välja tulla. Ka täna, kuus aastat hiljem on mu enesehinnang nii madal, et mul puudub julgus vastassugupoolega rääkida. Käsi tõuseb kiirelt või tõmban end looteasendisse, kui keegi peaks seljatagant lähenema. Siiamaani annavad tunda valesti kokku kasvanud ribid, liigese- ja peavalud. Ka lapsel on raske tänase päevani - ta kardab väga kõiki valjuhäälseid meesterahvaid või mehi, kes juhtumisi jutuhoos käsi vehivad.
Ja siis tullakse rääkima, et kallid naised, miks te ennast alandada laste, ennast peksta lasete, tulge kodust ära! Aga kuhu? Kuhu on minna naisel, kelle enesehinnang on null ja kellele kõik keeravad selja?"
Käesoleval kahel nädalal jagab Emmede Klubi oma lugejate kogemusi alkoholi mõjust perekonnale. Nende artiklitega töötame ühiselt selle nimel, et Eesti emad ja isad teaksid, kuidas nende joomine lapsi mõjutab, ning rohkemad Eesti lapsed saaksid end oma kodus turvaliselt tunda. Kõiki sarja artikleid saab lugeda SIIN.
KristaJ