Isa võtab lapse kaasa vabaõhukontserdile. Juuakse, kõigil on lõbus, lapse vastu ollakse erakordselt lahked, ostetakse kommi või pakutakse veidi alkoholigi. Anete (nimi muudetud) lugu illustreerib, kui katkine selline pilt tegelikult on:
"Kui olin väike tüdruk, viis isa mind tihtilugu rahvarohketele väliüritustele, näiteks kontsertidele, mis aga lõppesid minu jaoks ikka ja jälle oma isa koju tassimisega. Lapsi oli nendel üritustel veel, aga mina ei julgenud isast kaugemale minna. Istusin ja vaatasin, kuidas ta oma tuttavatega napsutas. Ta oli purjus peaga alati lõbus, tegi nalja, ostis kommi, aga samal ajal oli mul ka hirm, et pean ta jälle koju tassima. Mul oli nii paha tunne vaadata, et minu kõrval ei seisa mind kaitsev isa, vaid mingi lössis õhupall. Sellest, mida pealtnägijad meist arvasid, oli mul pisikesena ükskõik. Alles hilisemas eas käratasin kord isale keset linna, et ei taha temaga enam koos olla, sest mul on häbi. Tagantjärgi mõtlen küll, et milline vaatepilt see teistele olla võis..
Ka kodus pidin isa joomist päris palju kannatama. Siis oli ta lärmakas, kuulas valju muusikat, kaaslastega räägiti väga valjult. Ema meiega koos ei elanud.
Neljateistkümnendaks eluaastaks oli ka minust saanud alkoholitarvitaja ja suitsetaja. Isa ostis mulle alkoholi. Käisin pidudel, aga koolis ei käinud. Kui olin 16, jooksin kodust ära, jäin rasedaks.
Minust sai alkohooliku elukaaslane. Olin noor ja ullike - ootasin neljandat kuud last ja tahtsin kodust ära saada, mistõttu hakkasin kokku elama ühe mehega. Mees tarvitas alkoholi, aga mina olin enda arvates maailmaparandaja - uskusin, et suudan teda muuta. Esimene laps oli alles kolmekuune, kui jäin täiesti ootamatult, pille võttes meie ühise lapse ootele. Sain rasedusest nii hilja teada, et teha polnud enam midagi.
Ta jõi alkoholi meie pere raha eest, pärast olime näljas. Ta varastas salaja minult. Iga nädalavahetus, mõnikord ka nädala sees, mõnikord mitu päeva või nädalat järjest oli ta täis kui tinavile. Tuli koju, märatses, sõimas, ähvardas lapsed ära võtta. Tihtipeale lõpetas ta kakluste pärast õhtu politseijaoskonnas.
Otseselt joomas lapsed teda ju ei näinud - ta jõi mujal. Sellegipoolest kannatasid lapsed pidevalt tülide, vaesuse ja hirmu all. Kui ta purjus peaga koju tuli ja märatsema või tülitsema hakkas, nuttis pooleteiseaastane laps lohutamatult üksi oma toas, kõike pealt kuuldes. Pooleaastane beebi oli aga minu süles, kus juhuslike löökide eest päästsid teda vaid sekundite mäng ja minu käed.
Selline kooselu kestis kaks aastat, siis lahkusin oma laste nimel. Tahan olla oma lastele eeskujuks, et nemad ei valiks sama teed mis mina. Miks ma kohe ära ei läinud? Ma kartsin üksi jääda, noor tüdruk, ihuüksi kahe pisikesega.
Lapsed suhtlevad isaga edasi ja armastavad teda, kuigi kardavad seda väga, kui isa valju häält teeb. Olen kuulnud, et ta on nüüd ligi pool aastat suutnud tööl käia ja joomisest hoiduda. Eks näis..
Minu ellu on isa ja elukaaslane joomine igaveseks negatiivse märgi jätnud. Ma ei joo enam alkoholi (rohkem, kui pokaal veini sõbrannadega), kuid suitsetan ja tarbin rahusteid."
Käesoleval kahel nädalal jagab Emmede Klubi oma lugejate kogemusi alkoholi mõjust perekonnale. Nende artiklitega töötame ühiselt selle nimel, et Eesti emad ja isad teaksid, kuidas nende joomine lapsi mõjutab, ning rohkemad Eesti lapsed saaksid end oma kodus turvaliselt tunda. Kõiki sarja artikleid saab lugeda SIIN.
