Alkohoolikute perekonnast pärit Piretist sai noore tüdrukuna pere mõjutusel samuti alkohoolik. Allakäigutee lõpetas purjuspäi autorooli istumisest saadud šokk. Piret suutis end kokku võtta, pahed seljatada ja pere luua. Tema vanemad surid aga üksinduses ja andestuseta...
"Minu lugu algab sellega, et elas kord alkohooliku tütar, kes abiellus mehega, kellest sai samuti alkohoolik... Ehksiis alkohoolikud olid nii minu vanaema kui ka isa.
37 aastat tagasi sündisin vaesesse perre, kus enne mind kasvas juba neli last. Et ma polnud soovitud ega ka oodatud laps, teadsin alati. Aastaid hiljem ütles tädi seda mulle ka otse näkku. Minu sünni ajaks olid vanemate suhted juba jahenenud. Isa vaatas üha tihedamini pudelipõhja. Aastatega see sõltuvus süvenes. Minu kooli mineku ajaks oli asi juba nii kaugel, et isa võis nimetada padujoodikuks. Tema tööpäevad lõppesid töökaaslaste seltsis napsutamisega. Koju võttis ikka mitu pudelit veel ühes. Enamasti jõudis ta koju omal jõul, kuid oli ka olukordi, kus meile helistati, et minge tooge ta kusagilt teeäärsest kraavist ära. Meie, laste jaoks oli ta lihtsalt üks mõttetu joodik.
Vanemad tülitsesid pidevalt. Hommikud algasid neil teineteise peale röökimisega. Mina istusin oma toas ja nutsin. Sellise eluviisi tõttu on tugevalt kannatada saanud kõigi meie pere laste närvid. Lisaks isa joomisele olid mõlemad vanemad ahelsuitsetajad. Kui isa oli purjus, suitsetas ta kodus köögis. Mitmeid kordi oleks ta korteri maha põletanud, kuna jäi suits käes magama. Kuigi isa joomine pahandas ema, oli meie kodus igal tähtpäeval laual ka alkohol. Külalistele kaeti uhked pidulauad, kuigi igapäevaselt oli meie toidulaud kasin ning tihti polnud kodus üldse midagi süüa.
Koolis olid minu õpiedukus ja käitumine eeskujulikud. Olin viieline, iseloomult tagasihoidlik. Kuna elasime koolile lähedal ning ema töötas seal koristajana, teadis enamus kooliperest meie kodust olukorda. Populaarseks see mind just ei teinud, pigem hoiti eemale.
Selleks ajaks, kui teismeikka jõudsin, hakkas ka ema rohkem alkoholi tarbima. Tekkisid mingid mehed tööjuurest, kes siis vaheldumisi meil kodus käisid. Kannatasime kõik ära senimaani, kuni üks mees hakkas mulle ligi ajama. See lõppes suure kismaga koridoris, kus mina röökisin mehe peale ning ema püüdis seda purjus ja agressiivseks muutunud meest uksest välja saada. Kuid pärast sain hoopis mina ema käest sõimata, et mida ma endale õige luban!
Pärast seda läksid suhted emaga veelgi halvemaks. Vahest kadusin nädalateks kodust, kellelegi midagi ütlemata. Keegi mind ei otsinud. Kui tagasi koju läksin, siis küsimusi ei esitatud. "Mäluauku" jõin end esimest korda 15-aastasena, jaanipäeval, õe juures. Õemehe pere jaoks ei olnud mulle ja minu õdedele-vendadele alkoholi pakkumine probleemiks. Kõik üritused toimusid selles peres ohtra alkoholiga. Meid, lapsi pigem julgustati jooma kui keelati. Nii tundus see mullegi normaalne.
Peale keskkooli lõpetamist pakkisin asjad ning läksin teise linna ülikooli. Ema saatis mind teele sõnadega: vaevalt sa ise hakkama saad, küll sa siis koju tagasi roomad! Otsustasin maksku, mis maksab ise hakkama saada. Läksin kooli kõrvalt tööle ööklubisse. Paraku kaasnes sellega kolleegide eeskujul suur napsutamine ja nüüdest ka suitsetamine. Järgnevad viis aastat olid kõige hullemad minu elus. Sinna aega jäävad rohked mäluaugud, üheöösuhted ja rumalad otsused. Püsisuhteid mul ei tekkinud, kuna ma ei suutnud kedagi usaldada ega oma ellu lasta. Kuigi ma vihkasin oma isa joomise pärast, olin ma muutumas temasuguseks.
Üheks suurimaks rumaluseks ja ka pöördepunktiks oma elus, sai purjus peaga autorooli istumine. See oli esimene ja ka viimane kord. 200 meetrit enne kodu jäin politseile vahele. Mul oli kohutavalt häbi. Mõistsin, et enam nii edasi elada ei saa. Hakkasin tasapisi inimesi oma elus välja vahetama ning alkoholi tarbimist vähendama. Aasta hiljem suri mu ema. Veel matuste ajaks ei suutnud ma talle kogu kannatatud kurjust andestada. Alles aasta aega hiljem läksin ma esimest korda ema hauale ning andsin talle südames andeks.
Kokkusattumus või mitte, aga samal ajal tutvusin oma abikaasaga. Ka tema oli pärit raskest perest ja palju kannatanud. Esimest korda elus tundsin, et ma suudan usaldada ja armastada. Loobusin päevapealt suitsetamisest. Kuna ta ei tarbinud eriti alkoholi, siis nüüdsest ei teinud seda ka mina. Ma ei ole tänaseks täiskarsklane, kuid ma suudan pärast esimest pokaali joomise lõpetada. Praeguseks oleme koos olnud kümme aastat, sellest kaheksa abielus. Meil on kaks last, ilus kodu ning oleme majanduslikult heal järjel. Oma lapsi kasvatan teadmisega, et alkohol, suits ja narkootikumid on asjad, millest tuleb eemale hoida.
Kuigi kasvasin üles viielapselises peres, ei ole ühisest põrgust välja tulemine meid õdede-vendadega paraku lähedasteks muutnud. Me küll suhtleme omavahel, kuid igaüks ajab oma asja ning mure puhul ma nende poole pöörduda ei saa. Mis puutub isasse, siis tema katsetas veel elu ühe uue naise juures, kuid sealt tõsteti ta peagi alkoholismi tõttu tänavale. Tänavalt sattus ta hooldekodusse, kus ta üksinda suri. Kui mu vanemad on mulle üldse milleski eeskujuks olnud, siis selles, et ma ei soovi iialgi nendesuguseks muutuda."
Käesoleval kolmel nädalal jagab Emmede Klubi oma lugejate kogemusi alkoholi mõjust perekonnale. Nende artiklitega töötame ühiselt selle nimel, et Eesti emad ja isad teaksid, kuidas nende joomine lapsi mõjutab, ning rohkemad Eesti lapsed saaksid end oma kodus turvaliselt tunda. Kõiki sarja artikleid saab lugeda SIIN.
