Siret (nimi muudetud) kasvas üles peres, kus ema oli funktsioneeriv alkohoolik - ta käis tööl ja hoolitses perekonna eest, kuid samal ajal jõi. Kuigi pisikesena nähtud pilt tegi väga haiget, hakkas ka Siret ise verinoorena alkoholi kuritarvitama. Allakäigutee peatas Sireti isa, mis näitab, et lapsevanema arvamusel tõesti on teismelise otsustele mõju. Siret jagab meiega oma lugu:
"Minu ema on alkoholiga kimpus olnud nii kaua, kui ma mäletan. Võimalik, et oli seda juba enne mind - olen kuulnud, et ta oli juba noorena suur peol ja kõrtsis käija. Minu esimesed mälestused seoses ema joomisega algavad algkoolieast. Kõigepealt oli ema purjus pärast külapidudel käimist. Mina ja mu vanem õde juba magasime, kui ärkasin kuuldes, et ema on koju jõudnud, vanemad tülitsevad ja ema ei seisa püsti. Ma ei saanud toona aru, miks see nii on.
Meenub ka seik südatalvisest ajast. Jalutasime õega bussipeatusest koju, kui leidsime ema teepervelt vedelemast. Kuidagi tassisime kahekesi ema koju ära. Mina algklassides, õde paar aastat vanem...
Kui ma juba pisut suurem olin, hakkas ema öövahetuses tööl käima. Seal oli käepärast ka alkohol. Hommikuti koju jõudes oli ema tihtilugu purjus, ajas imelikku juttu ja noris isaga tüli. Mina olin igal hommikul hirmul ja lootsin, et ema oleks kaine. Kui ei olnud, sain kõvasti nutta ja emaga tülitseda. Nii kestis see aastaid.
Tööga sai ema ilmselt hästi hakkama, sest tööd ta ei kaotanud ning võimaldas meile kõike materiaalselt vajalikku. Tean, et ema joomine sai alguse probleemidest, mida ta püüdis pudelisse uputada, kuid usun, et hiljem arenes sellest lihtsalt sõltuvus.
Juba põhikoolis tutvusin ka ise alkoholiga. Käisime sõpradega suvilas pidutsemas, jõime end pildituks. Vanematele vahele ei jäänud ma kunagi, seega ei osanud ka midagi karta. Seda kuni põhikooli lõpupeoni, kus olin nii purjus, et mulle kutsuti isa järgi. Ma ise ei mäleta sellest mitte midagi. Pärast oli vanemate ees nii piinlik. See oli hetk, kui ma mõistsin, et minu teguviis on vale, ning ma ei taha oma isale seda muret rohkem valmistada.
Õnneks oli isa väga mõistev ning ei hakanud moraali lugema. Ta nägi mu kahetsust ja seda, kui häbi mul oli. Vahetasin kooli ning tekkisid uued sõbrad, kes on jäänud tänaseni. Eks alkoholitarbimist tuli ka edaspidi ette, kuid väga mõõdukalt ja piire tundes.
Ema aga jätkas joomist ja teeb seda tänase päevani. Alles siis, kui lapsed olid koolid lõpetanud, lahutasid vanemad. Arvan, et nad oleksid pidanud seda tegema juba ammu enne.
Ma ei ütle, et mu lapsepõlv üdini halb ja raske oleks olnud - ema hoolis meist väga ja oli kainena täiesti suurepärane. Me ei elanud ka vaesuses ega mustuses. Kindlasti mängis selles suurt rolli ka isal, keda ma pole kunagi purjus näinudki.
Tänaseks olen ülikooli lõpetanud, mul on oma ettevõte, olen ema. Mul on hea meel, et jäin tol ammusel korral vanematele joomisega vahele - usun, et muidu poleks see viimaseks jäänud. Kes teab, kuhu oleksin välja jõudnud - enamus toonaseid joomasõpru on praeguseks põhjas ära käinud, märksõnadeks nii alkoholism kui ka narkootikumid ja kuritegevus."
Käesoleval kahel nädalal jagab Emmede Klubi oma lugejate kogemusi alkoholi mõjust perekonnale. Nende artiklitega töötame ühiselt selle nimel, et Eesti emad ja isad teaksid, kuidas nende joomine lapsi mõjutab, ning rohkemad Eesti lapsed saaksid end oma kodus turvaliselt tunda. Kõiki sarja artikleid saab lugeda SIIN.
