Hädaabinumber on mõeldud kasutamiseks ainult hädaolukorras, ent lapsed saavad sellest vahel teisiti aru. Kogusime kokku viis tõeliselt armsat (ja laste jaoks suurt) probleemi, mistõttu nad abi kutsunud on.
Nelja-aastane poiss oli hädas raskete lahutamistehetega ja otsustas helistas hädaabinumbril. Lahke dispetšer küll aitas teda, kuid lapse ema polnud kõne üle eriti õnnelik.
5-aastane tüdruk helistas hädaabisse teel hambaarsti juurde. Ta oli mures sest ei teadnud, mis seal toimuma hakkab. Kui tüdruku emale tagasi helistati, vabandas ta, kuid dispetšer hoopis kiitis tüdrukut, kes küsimustele ilusti vastanud oli.
7-aastane Isabella helistas 911 pärast seda, kui päkapikk maha kukkus. Nimelt on paljudes riikides traditsiooniks panna jõuluajal lapsi valvama ja pättusi tegema päkapikk, keda mitte mingil juhul puutuda ei tuli. Isabella kartis, et on nüüd jõulud ära rikkunud ja jõuluvana ei tulegi, kuid politseinikud kinnitasid talle, et kõik saab korda.
Kaheaastane tüdruk helistas hädaabisse… sest ei saanud oma pükse üles ja ema oli talle õpetanud, et hädaolukorras tuleb valida 911. Õnneks saabus sõbralik politseinik, kes aitas tüdrukule lisaks pükstele ka kingad jalga.
Nelja-aastane poiss palub, et politsei ta vanaemale järgi tuleks. Või kui võimalik siis Supermees. Nimelt käskis vanaema tal riidesse panna.
Olenemata sellest kui armsad ja naljakad on lapsed on oluline rõhutada, et hädaabinumber (Euroopas 112) on mõeldud ainult hädaolukordade jaoks ja seda tuleks ka oma lastele õpetada. Ka siintoodud juhtumite puhul selgitati pärast lastele, millal peab ja millal ei tohi seda numbrit valida. Juba 4-aastased lapsed peaksid olema võimelised valima hädaabinumbrit juhul, kui:
-
vanemad seda paluvad
-
nendega koos olev täiskasvanu (ema, isa, lapsehoidja, …) kaotab teadvuse
-
on puhkenud tulekahju ja ühtegi täiskasvanut pole lähedal
-
on juhtunud õnnetus ja keegi on vigastatud
