Sünnitusjärgse depressiooni ennetamiseks saab naine ära teha ainult niipalju, et teadlikult sellele mitte ette mõelda ja ettemuretsemisega endale stressi tekitada. Et nii värske ema kui ka isa jaoks sünnitusjärgne aeg emotsionaalselt kergem oleks, võiks naine ja mees need asjad omavahel juba enne lapse sündi läbi rääkida.
Emmede Klubi lugeja jättis meile hiljutise küsitluse teel huvitava küsimuse: millised naised langevad sünnitusjärgsesse depressiooni?
Küsisime nõu lastepsühholoogi ja pereterapeudi Tiina Küti käest, kes vastas:
"Igasugused. See võib juhtuda absoluutselt igaühega. Oodatud tita, ootamatu tita, kõva ettevalmistus, täielik ettevalmistumatus - ikka võib juhtuda ükskõik kellega.
Ka see, et inimesel on varem depressioon olnud, ei ole eeldus, et tal tuleks teistest naistest suurema tõenäosusega sünnitusjärgne depressioon. Küll aga on depressioon kergem tulema siis, kui ise liiga palju sellele mõelda, paanitseda, otsida endast sümptomeid. Ning need naised, kel on varem depressioon olnud, kipuvad rohkem ette kartma ja sümptomeid otsima - nad lihtsalt teavad kui halb tunne see on ja neil on hirm seda jälle kogeda suurem.
Aitab, kui sa ei loo endale raseduse ajal illusioone ega tee kindlaid plaane, milline su elu hakkab välja nägema. Ära loo musti pilte: ma olen varem depressioonis olnud, kindlasti just minul tuleb see, mis siis saab. Ära loo ka roosasid pilte: siis ta magab, siis ma panen ta armsasti riidesse, siis me käime seal jalutamas ja meie pere elu on säärane. Ela päev korraga - lähtu käesolevast hetkest ja konkreetsest lapsest. Mõni laps ei taha üldse hästi magada, aga kui sa ei ole endale enne loonud pilti ideaalselt magavast lapsest ja proosalisest pereelust, siis ei muserda ka kehvavõitu unerežiimiga beebi sind hiljem nii tugevalt.
Ning viimaks - ära muretse ette. Tegeleme probleemiga siis, kui see kohal on. Sünnitusjärgse depressiooni ennetamiseks saab naine ära teha ainult niipalju, et teadlikult mitte ette mõelda sellele ja mitte muretsemisega ise stressi tekitada endale."
Sünnitusjärgset depressiooni võivad kogeda ka mehed. Et nii värskel emal kui ka värskel isal oleks äsjasündinud peres hea olla, annab pereterapeut mõned soovitused:
"Naine ei tohi mitte kunagi, ka väga väsinuna mehele käratada, et sa teed valesti või miks sa ometi nii ei teinud. Sellest lihtsalt ei ole abi. Abi on sellest, kui keerulistes olukordades suhelda omavahel läbi mina-sõnumite. Näiteks mitte sa teed kurvaks mind, vaid kui sa nii teed, siis mul on väga kurb olla. Nii ei tunne mees end kodus halvasti ja temast tõesti on rohkem abi.
Samuti ei ole abi vihjamisest ja siis solvumisest. Selmet oodata millal mees mõistab, et naisel on raske, või ise märkab, et mõni töö tahab tegemist, võib naine kohe ausalt öelda: palun aita mul see asi ära teha, ma olen täna nii väsinud või tahaksin tunniks ajaks ilma lapseta jalutama minna, kas sa oleksid palun nõus tund aega üksi beebiga olema? Kui naine oma vajadusi selgelt väljendab, siis mees aitab enamasti hea meelega. Kui mehelt oodatakse selgeltnägemist, ei saa oodatud abi naine ise ja depressiooni võib langeda ka mees.
Miks mitte juba enne lapse sündi mehega need asjad läbi rääkida ja kokkulepe teha! Kuna mõlemad täiskasvanud inimesed teadvustavad endale, et vastsündinu kõrvalt võib raskeks minna, siis mõlemad lubavad, et väljendavad oma meelehärmi teist süüdistamata ning paluvad vajaduse korral abi."
Kas sina oled puutunud kokku sünnitusjärgse depressiooniga?
Oeh, ka minu sünnitusjärgne aeg oli väga raske. Kui rääkida teiste emadega, siis nende sünnitus oli ime ja järgnevad päevad või päevake haiglas kui SPA enne kojuminekut. Meie aga veetsime 5 päeva haiglas ja sellest kuskil 6 tundi saime ainult magada. Elu oli pahupidi, ma ainult nutsin ja koju läksin nii, et hea, et lapsed riidesse saime ja mina oma pead suutsin kammida. Koju jõudes kartsin, et varsti tuleb sotsiaaltöötaja ja võtab mult lapsed ära, sest ma tõesti olin kindel, et ma ei saa kahe lapsega hakkama (Eriti veel seetõttu, et rinda nad mõlemad ei võtnud, aga kunsttoidu peale ma ka minna ei tahtnud). Masendus kestis peaaegu pool aastat (kuigi suurte pingutuste ja imetamisnõustajate abil ma lapsed rinnale siiski sain), päev-päevalt läks elu helgemaks. Ma eeldan, et see polnud lausa depressioon, kuna ravimeid ega psühhiaatri abi ma siiski ei vajanud (aga vahel oli küll tunne, et ilma enam ei saa). Suureks toeks olid mulle minu elukaaslane ja mu ema, kes mind august välja tõid.. Ma ei ütle, et enam pole nende rüblikutega raske, aga ma olen nüüd sellise eluga harjunud ja võtan iga päeva kui väljakutset, mitte kui karistust 😀
Usun, et sellised tunded ega neist rääkimine ei ole absoluutselt häbiasi, sest need tunded on normaalsed ja valdavad paljusid - sisuliselt kogu elu ONGI ju järsku täieti uus ja kui see ei tekitaks tugevaid emotsioone, hoopis siis oleks äkki küsitav 😀 Kas need emotsioonid on siis positiivsed, negatiivsed või segamini mõlemad.. Inimene ei saa ju valida väga mida ta tunneb.
Igatahes aitäh, et jagasid, teiste kogemusi on julgustav lugeda 😀
Mina pean tunnistama, et mind just kui tahtis depresioon haarata. Olin üsna tujutu või siis jälle liiga tujukas ja hakkasin juba mehel seljas sõitma pisiasjade pärast. Õnneks sain aru, et nüüd tuleb natukene teisiti mõelda ja toimetada. Hakkasin asju rahulikumalt võtma ja tegelesin igal vabal võimalusel vaid enda tegemiste ja toimetustega. Ja pean ütlema, et nii kui hakkasin ennast paremini tundma oli laps ka palju rahulikum. Deprekas ei ole mitte sellest, et laps nüüd nutab gaaside pärast, vaid lihtsalt see kõik uus elu ja uus reaalsus jõuab ( mulle jõudis ) pauguga kohale. Kuigi jah ma ju teadsin , et saan lapse ja terve raseduse aja valmistusin selleks hoolega. Aga näe, kuidagi mingit moodi suutis ikka meel mõruks minna ja eks kui tahad halbade mõtetega veel kaasa ka aidata siis on see kerge tulema. Nüüd kus olen uue elukorraldusega harjunud kenasti, on meel nii hea ja tuju koguaeg õnnelik. Laps oma sünniga muutis mu maailma kohe teistesse toonidesse ja tõi ellu mõtte. Lapsevanemaks olemine on midagi nii ilusat ja erilist.