Aeg lendab ja lenda, 6 päeva veel ja tütrekene saab juba 5 kuu vanuseks. Uskumatu, aga nii see on. Ilmselgelt on meil olnud väga tegusad ja vahvad päevad alati ja pole pikalt olnud mahti siin Teie tegemistele ja toimetustele kaasa elada. Kuid nüüd tahaks Teiega jagada ühte vahvat nädalat, mil olime Mia Alexandraga maal mu vanavanemate juures. Kuna aega vähe, kuid juttu ja pilte rohkem, mida jagada sooviks. Pean tegema mitu lühemat lugu. :)
Pakisin mina siis enda ja lapse kompsud kokku, asju sai ikka päris suur hunnik. Kuigi olin arvestanud, et lähen vaid mõneks päevaks, mitte terveks nädalaks. Ei osanud arvatagi, et uni võõras kohas ja voodis nii raske oli tulema. Hommikuks olin zombistunud, hea, et tütrekene magas sügavalt ja hästi nagu tavaliselt.
Vanavanematel on soliidne maasika-talu, ning tänu sellele veetsime meie omad päevad hommikust õhtuni värskes õhus. Sõime, mängisime, vahetasime mähkmeid maasikapeenarde vahel. Eks toa juures käisime ka meiegi keha kinnitamas ja kohvitamas. Ei tahaks küll kiidelda aga olen mina vast ikka tubli Eesti naine. Ühe käega lükkan vankrit ja teisega kannan kaste, mille kaal koos marjadega on tubli 10 kg kui mitte rohkem. Laps kaenlas sai ka mõned vaod maasusi korvi nopitud. Küll lippasin seal vagude vahel vankri ja turvahälliga ringi. :)
Vihm soosis ka meid ning kastis korralikult. Ja kõik ju teavad, et vihmaga muutuvad konnad maru aktiivseks. Vähemasti minu praktika on seda näidanud. :D Ja nii oligi. Kuna maal viibisid veel mu kallis ema ja veel kallim noorem õde. Sai meil seal nalja kui palju, seoses konnadega sai nalja rohkem ema peal. Kuna viimane lihtsalt kardab neid pisikesi nunnukaid lausa MEELEHEITLIKULT. Kui ühe suure ja kärnase kätte võtsin ja pilte tegin siis ema pidi peaaegu, et minestama. Vaesekesel läks süda nii pahaks, et pidi lausa istuma. Ei mõista mida ta nendes nii hirmsat näeb. Või noh isegi mõistan, kuna ma ise kardan ju ämblike. Konnast printsi ei tulnud kuid nalja sai rohkem kui tähti taevas. :D
Hea oli jälle maal olla just koos ema ja õega, ning oma kalli printsessiga. Mõtlesingi kui koeraga tagaajamist mängisime, et sellist naeru just sellist ülemeelikut ja kõva, pole siin juba ammu kostunud olnud. Näha oli, et ka vanaema kes muidu on kange tööloom tundis rõõmu. Eelkõige ka juba sellepärast, et ta esimene lapselapse-laps on ju tema juures.
Nüüd aga on algus tehtud ja peatselt kirjutan Teile veel hirmudega võitlemisest, loojangu huumorist ja magusatest maasikatest ja kõigest muust vahvast mis ühe nädala jooksul aset leidis. Kuid nüüd pean minema, sest mu kallikene ärkas ja vajab mu täit tähelepanu.
Teile kõigile aga soovin kaunist suve jätku, ehk läheb varsti vähe suvisemaks ;)
Väga vahva oli lugeda teie tegemistest !