Statistikaameti andmetel elas 2024. aastal suhtelises vaesuses 19,4% ja absoluutses vaesuses 3,3% Eesti elanikkonnast. Nii suhteline kui ka absoluutne vaesus on enim kasvanud just üksikvanemate seas.
Suhteline vaesus
Suhtelises vaesuses elavad inimesed elavad küll ära, kuid nad ei saa endale lubada sellist elatustaset, mida peetakse ühiskonnas tavapäraseks. Kui kõige enam on suhtelises vaesuses elavaid inimesi üksikute vanainimeste seas, siis kõige rohkem kasvanud on suhteline vaesus just üksikvanemate seas. Suhtelist vaesust tajus möödunud aastal koguni 38% üksikvanemaga peredest.
Kõige suurem oli möödunud aastal suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal Ida-Virumaal (33%). Kehvas olukorras on ka Läänemaa, Viljandimaa, Valgamaa ja Jõgevamaa inimesed. Kõige väiksem on suhteline vaesus aga Hiiu (14,8%), Järva (15,5%), Harju (16,5%) ja Rapla (16,7%) maakondades.
Absoluutne vaesus
Absoluutses vaesuses elavateks inimesteks loetakse neid, kes ei ole võimelised end ära elatama – nende sissetulek pereliikme kohta on väiksem kui 346 eurot ehk elatusmiinimum. Kõige enam tõusis 2024. aastal absoluutne vaesus üksikvanematega leibkondades ja ühe lapsega paaride hulgas. Möödunud aastal oli absoluutses vaesuses 11% üksikvanemaga leibkondadest ja 4,6% ühe lapsega paaridest.
Allikas: Statistikaamet
