Ema ja isa on lapsele võrdsed vanemad – ka siis, kui paarisuhe puruneb

Ema ja isa on lapsele võrdsed vanemad – ka siis, kui paarisuhe puruneb

19. Nov 17:43 Emmede Klubi Emmede Klubi

Eurostati uuringu tulemused näitavad, et valdav osa Eesti naisi peab emarolli naise elus kõige tähtsamaks – ja see ei üllata ilmselt kedagi. Kuid täna on meestepäev ning hea aeg märgata, et ka valdav osa Eesti meestest peab isarolli kõige tähtsamaks mehe elus.

Nii naistele kui ka meestele on vanemaks olemine väga oluline ning igale lapsele on väga oluline suhe nii ema kui ka isaga. Kuidas vanemlust võrdsetel alustel korraldada, arutlesid eksperdid tänasel meestepäeva konverentsil „Võrdne vanemlus“.

Eesti lapsed elavad suure tõenäosusega lahutatud peres

Kuigi väga oluline on võrdne vanemlus ka kestvas paarisuhtes, keskendus tänane konverents peamiselt võrdsele vanemlusele pärast lahkuminekut. Teema on igati aktuaalne, sest Eestis on üks Euroopa kõrgemaid lahutuse määrasid lastega paaride seas, märkis professor Dr Berkay Özcan. Seega Eesti lapsed on satuvad võrreldes teiste riikide lastega suurema tõenäosusega lahutatud peres elama.

Viimastel aastatel on lastega vanemate lahutuste teemal tehtud palju uuringuid: kuidas mõjutab vanemate lahutus laste heaolu? Tulemused on üsnagi ühesed ning üldistavalt saab öelda: kui isa lapse elus ei osale, kannatab lapse heaolu alates tervisest kuni hariduseni välja. Pidev kontakt oma isaga on kasulik isegi siis, kui vanemad on lahus juba enne lapse sündi.

Muide, uuringud näitavad sedagi, et lahutus on lastele raskem nooremas eas ning teismeeas, lihtsam aga algkoolieas – 7-12aastasena.

Laps on pool oma emast ja pool oma isast

Pärast lahkuminekut tunnevad vanemad tihti üksteise suhtes suurt trotsi – lahku mindi ju asja pärast. Teine vanem ei pruugi enam tunduda tore või vääriline, vahel ei tundu ta isegi talutav. Kuid on kirjeldamatult oluline, et see trots ei pääseks mõjutama lapse suhet kumbagi vanemaga.  

Partnerid saavad paarisuhtest lahkuda, aga oma vanematest lahku minna ei saa. Iga laps kuulub võrdselt oma emale ja isale ning igale lapsele kuuluvad võrdselt tema ema ja isa.

"Ma olen pool oma emast ja pool oma isast, nende mõlema tundmine annab mulle võimaluse tunda tervikut, tunda iseennast tervikuna,“ sõnab pereterapeut Triin Kahre. Keegi ei ole ideaalne – ükski ema, ükski isa ega ükski paarisuhe. Kuid mida enam on mõlemad vanemad pildis, seda enam saab laps erinevaid kogemusi ja võimaluse võtta ellu kaasa nendest kogemustest parimaid jooni. Ei tohi lõigata lapse ja isa suhet välja, sest isa teeb teistmoodi kui ema.

Kui laps vihkab oma vanemat, vihkab ta iseennast

Lapsel on väga raske taluda vanemate vahelisi konflikte, sest lapse identiteet koosneb vääramatult tema mõlemast vanemast ja laps satub lojaalsuskonflikti, räägib pereterapeut Ene Raudla. Tihti tõmbavad emad suhtes lapsega pikema kõrre – laps jääb elama emaga ja ema räägib, et isa on paha, isa tegi nii, isa ei maksa… Ja isegi, kui ema ei räägi lapsele, vaid räägib teises toas sõbrannale, siis laps kuuleb seda. Kuuleb ja vihastab samuti isa peale.

Kuid laps ei suuda isegi vihasena oma vanemat mitte armastada. Kui laps vihkab oma vanemat, siis vihkab ta tahes-tahtmata ka iseennast – sest isa on osa temast. Isa on keegi paha, keda ei tohiks armastada ja vajada, aga tegelikult ma ju armastan ja vajan. Järelikult olen ka mina paha, ka mina vale. See on igale lapsele väga raske ja pikaajalise negatiivse mõjuga kogemus, mille tulemuseks võib olla madal enesehinnang ja enesearmastus terveks eluks.

Just seepärast peaks iga vanem seisma selle eest, et olgu omavaheline suhe kuidas on, aga lapse suhe teise vanemaga ei katkeks.

„Elan Soomes, saadan raha“ ei ole piisav

Paraku ei oska vanemad, eriti isad, alati oma tähtsust hinnata, räägib Triin Kahre. Isad mõtlevad, et tõenäoliselt lapsel ongi emaga parem. Elan Soomes, saadan raha, vahel käin külas. Kuid see ei ole tõsi. Laps vajab oma isa.

13aastane tüdruk kirjutab: "Ma kirjutasin ennast oma perest välja siis, kui ma olin seitse aastat vana. Siis, kui sa kodust ära läksid, ilma mulle sõnagi seletamata. Sellest hetkest ei olnud mul enam peret." See isa ei osanud lapsele seletada, et ta läks, sest ta ei saanud selles paarisuhtes enam hakkama. See isa ei teadnud, et ta on oma lapsele nii oluline. Ta ei teadnud, et laps vajas selgitust, et laps vajas oma isaga koos olemist, et laps tundis, et ta ei ole piisav – miks muidu isa, kellega varem oli tore koos mängida, mürada ja olla, ühel päeval enam ei olnud. See ema ei osanud lapse ja isa suhet toetada. See isa ei julgenud õigel ajal rääkida, et ka tema vajas oma last, et ta igatses oma last ja tal oli valus. Ta rääkis alles nüüd, pärast oma 13aastase lapse suitsiidikatset. Vanemad on oma lapsele mõõtmatult olulised.

Laps ei oska veel nii mõelda, et vanemal on depressioon või alkoholism või et vanemad ei saanud omavahel hakkama – sellepärast ta ei saa isa minu eest hoolt kanda. Laps oskab mõelda vaid ühtmoodi – järelikult olen mina teinud midagi valesti, minus on midagi puudu, ma olen ebapiisav.

Laps ei ole saanud valida, kas siia ilma sündida või mitte. See on olnud meie kui vanemate vastustus, ja meie ülesanne on seda vastutust nüüd kanda. Ka siis, kui see ei ole alati kerge.

„Kui oled teinud vigu – andesta endale. Kui teine osapool on teinud vigu – andesta talle. Mitte kunagi ei ole hilja asju muuta. Valu ja kibestumus paarisuhtes ei tohi mõjutada kummagi vanema suhet lapsega. Ka siis, kui oled haiget saanud ja sul on valus – ole vapper, otsi abi, keeldu alla andmast. Usu, sa oled oma lapsele tähtis,“ sõnab terapeut.

Kas lastekaitse on emade suunas kaldu?

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku Liisa Pakosta sõnul on tüüpiline pöördumine tema poole selline, kus pärast lahkuminekut soovib naine, et naine kasvataks lapsi ja mees maksaks elatist, kuid mees soovib kasvatamises võrdselt osaleda. Paraku on mitmeid kordi juhtunud, et võrdsete õiguste voliniku lauale jõuab juhtum, kus ka lastekaitse on jäänud seisukohale, et lapsed peaksid elama emaga, isale piisab maksmisest ja külastustest – kuid seda pelgalt seepärast, et ema on ema. „Kui isa tegevus objektiivselt ei kahjusta last, isa on hea isa, ainsaks põhjuseks on soostereotüüp, et lapsed sobivad rohkem kokku emaga, siis see on piirav soostereotüüp – ja see on seadusega keelatud,“ märgib Pakosta.

„Kui kutsud vanemad kohtumisele, ära piirdu emaga – kutsu isa ka. Mõista tuleb ka seda vanemat, kelle puhul esmapilgul tundub, et ta ei hooli või ei taha oma lapsi aidata. Enamasti on seal tasutalugu. Vihane vanem võib olla abitu vanem, kes ei oska või jaksa. Usu, et sisemuses vanemad tegelikult hoolivad ja tahavad oma lapsele parimat, isegi kui nad on eksinud. Isegi kui see on väga raske, näe iga vanemat. Spetsialiste saab asendada, vanemaid mitte,“ paneb Kahro keerulistes oludes perega töötavatele spetsialistidele südamele.

Märgiline otsus kohtupraktikas – lapsele on parem olla kahe vanemaga võrdselt

Vastab tõele, et pikka aega peeti paremaks, kui lapsed jäävad pärast lahutust elama ühe vanemaga. Teine vanem võib külas käia, aga lapsel olgu kindel kodu. Kõigepealt hakkasid vastupidist märkama psühholoogid ja tõestama uuringud. Emmede Klubis oleme sellest pikemalt kirjutanud SIIN. Nüüd on aga järgi jõudmas ka kohalik kohtupraktika. 

Perekonnaõiguse advokaat Helen Hääl räägib, et 2021. aastal tegi Riigikohus märgilise otsuse: kui mõlemal vanemal on võrdselt lähedane suhe oma lapsega, võrdne soov oma lapse eest hoolitseda ja võrdne võimekus seda teha, siis ei ole alust ühe vanema õiguseid piirata. Lihtsalt öeldes – lapse huvides on siis ka lahuselu korral veeta aega võimalikult võrdselt mõlema vanemaga. Ning kui lapsed veedavad poole ajast emaga, poole isaga ning vanemad katavad kulud võrdselt, pole alust ka kummalegi poolele elatist välja mõista.

 

NB! Kuigi igal lapsel on õigus mõlemale oma vanemale, on igal lapsel õigus ka turvalisele elule. Kui üks vanem on lapse suhtes vägivaldne, lapsel ei ole temaga turvaline, siis on eraldamine lapse huvides.