Võrdselt mõlema vanema juures elavate laste stressitase on madalam ning vaimne ja füüsiline tervis paremad, kui pärast vanemate lahkuminekut ainult ühe vanema juurde elama jäänud lastel.
Lapsed vajavad stabiilsust. Seepärast soovitatakse traditsiooniliselt, et vanemad valiksid lahkumineku korral lapsele ühe kindla kodu, ühe vanema juures. Praktikas on see vanem enamasti ema. Teine vanem saab käia lapsel külas või käib laps temal külas. Praktikas on see vanem enamasti isa. Uuemad uuringud ja seisukohad aga näitavad, et see ei olegi parim valik!
Rootsi Karolinska Insituudi tehtud uuringute tulemusi tutvustab lastepsühholoog ja maailma juhtivteadlasi lahutusjärgse laste elukorralduse alal, professor Malin Bergström.
Ühes uuringus osales üle 172 000 teismelise lapse. Leiti, et kõige rohkem stressi ja psühhosomaatilisi sümptomeid kogevad lapsed, kes kasvavad üksikvanemaga. Peavalu, kõhuvalu, kurvameelsust ja uneprobleeme (laste stressi sümptomeid) kogeb 22% ainult üksikvanemaga elavatest lastest.
Teisel kohal on stressitasemelt lapsed, kes elavad peamiselt ühe vanemaga, kuigi vähesel määral ka teise vanemaga - 20%.
Kolmandal kohal on stressitasemelt lapsed, keda kasvatavad võrdselt kaks vanemat, kuid kahes erinevas kodus (15%). Neljandal kohal, kõige stressivabamad on lapsed, kes elavad koos oma ema ja isaga ühises kodus (12%).
Protsendid on laias laastus samasugused, kui vaadelda laste vaimse tervise probleeme - neid kogevad kõige vähem tuumikperes elavad lapsed, teiseks võrdselt mõlema vanema juures elavad vanemad, kolmandaks ja neljandaks peamiselt või täielikult ühe vanemaga elavad lapsed.
Sarnased on tulemused ka väiksemaid lapsi uurides. Kolm suure valimiga põhjamaist uuringut on näidanud, et pärast vanemate lahkuminekut on parem just nende 2-9-aastaste laste tervis, kelle vanemad jagavad lapse eest hoolitsemist võrdselt. Nende laste tervis, kes elavad enamasti või ainult ühe vanemaga, on halvem.
Lisaks - ainult emaga koos elavad lapsed saavad oma emaga halvemini läbi, kui võrdselt mõlema vanema juures elavad lapsed!
Seega kinnitavad teadusuuringud teada-tuntud asjaolu, et lapsed vajavad mõlemat oma vanemat. Kuid uuringud lükkavad ka ümber senini levinud seisukoha, mille kohaselt lahutuse korral peaks lapsed jääma elama ühe vanema juurde ja teist vanemat ainult külastama, sest nädal siin ja nädal seal elamine, pidev kolimine on lapse jaoks stressirohke.
Ilmselt on põhjus selles, et kuigi nädal siin ja nädal seal elamine on tülikas, mõjutab lapsi ühe vanemaga sideme vähenemine oluliselt hullemini. Elades näiteks edaspidi ainult ema juures ja külastades isa vahest, on paratamatu, et side isaga ja isa vastutus igapäevaelus väheneb.
Bergströmi sõnul on tänaseks teada, et ühe vanema juurde elama jäämine ei ole parim valik, kuid seda arvatakse ja soovitatakse veel vanast harjumusest.
Muidugi on laste heaolu juures lausa kriitiliselt oluline, et vanemad saaksid omavahel läbi ja aktsepteeriksid teist vanemat endaga võrdse vanemana. Lastele mõjub laastavalt, kui vanemad ei suuda lahku minnes lapse elukorralduse asjus rahumeelsele kokkuleppele jõuda, kui vanemad ei talita last kasvatades ühiste kokkulepete järgi, kui vanemad räägivad lapse ees teineteisest halvasti, kui vanemad kontrollivad pidevalt, mida laps teise vanema juures teeb jms.
(Allikas: Malin Bergströmi loeng "The health and wellbeing in children in shared parenting" MTÜ Lapsele Vanemad korraldatud jagatud vanemluse konverentsil)
Milline on elukorraldus teie peres pärast vanemate lahkuminekut?
