"See juhtus 11 aastat tagasi, kuid ma mäletan ikka veel õhtut, mil otsustasin oma beebitütre tappa," kirjutab ema. "Sel ajal tundus see täiesti loogiline - laps karjus valust, tal olid koolikud, ma ei saanud teda mitte kuidagi aidata. Kui sa näeksid nii suurtes piinades looma, siis sa ju lõpetaksid tema piinad - miks siis mitte inimese puhul sama teha?"
Täpselt nii töötabki sünnitusjärgne depressioon. Depressioon võib selliseid mõtteid-tundeid esile kutsuda ka kõige mõistlikumas inimeses. Kahjuks jätavad enamus beebiraamatud ja nõuandeartiklid selle haiguse tegeliku tõsiduse kirjeldamata.
The Guardianis ausa ülestunnistuse teinud ema jaoks möödusid nii rasedus kui ka sünnitus imekergelt. Siis ei õnnestunud aga imetamine.. Kohale jõudis pidev väsimus.. Mõistmine, et vabandus on igaveseks kadunud.. Siis koolikud ja igaõhtune viietunnine röökimismaraton. Kuni otsuseni vaene tulipunase näoga pamp piinadest päästa.
Selleni asjad õnneks siiski ei jõudnud. Kuid sünnitusjärgse depressiooni all kannatab suuremal või vähemal määral 10-15 protsenti kõigist emadest. Põhjust ei ole teadlased suutnud välja selgitada.
Oma lugu jaganud ema sai abi. Ta koges sünnitusjärgset depressiooni ka teise lapsega, kuid siis möödus kõik kiiremini ja hõlpsamalt, sest ta juba teadis mida oodata ja kust abi otsida.
"Kui kõik need beebi sünniks ettevalmistavad raamatud ja kõik need meditsiinitöötajad oleksid mind selleks paremini ettevalmistanud.." lõpetab ta oma ülestunnistuse.
Kas Sind tabasid sünnitusjärgselt mõtted, mis nüüd tagantjärele hirmuäratavad tunduvad?
