Abikaasa oma naise sünnitusjärgsest kehast: Armastada inimest selle eest, kes ta on, on minimaalne, mida me saame teha

Abikaasa oma naise sünnitusjärgsest kehast: Armastada inimest selle eest, kes ta on, on minimaalne, mida me saame teha

17. Oct 13:23 Emmede Klubi Emmede Klubi

Hayley Garnett on kolme lapse ema, kes jagab populaarsel Instagrami kontol @th3littlestavenger pilte ja lugusid oma igapäevaelust, tihti ka sünnitusjärgsetest raskustest ja kehast, millele kaksikute kandmise jättis venitusarme. 

Hayley on korduvalt saanud kommentaare ja kirju, kus küsitaksde, kas ta ei häbene oma keha oma abikaasa ees või kas ta on oma abikaasa jaoks veel atraktiivne. Hayley palus küsimustele vastata oma abikaasal ning postitas vastuse oma jälgijatele lugemiseks:

„Hayley palus mul kirjutada midagi tema sünnitusjärgse keha kohta. Alguses ma arvasin, et see on kerge, aga siis hakkasin mõtlema – mida selle kohta üldse kirjutada on?

Muidugi, asjad on silma ja käe all natuke teistmoodi, kuid suures pildis pole midagi muutunud. Põhjused, miks ma temasse armusin, pole kuidagi seotud ühegi kehaosaga, mida rasedus ja sünnitus on muutnud.

Tal on ikka samasugune ilus naeratus, sihikindel meel, seksikas keha ja tugev tööeetika nagu tüdrukul, kellesse ma üle 15 aasta tagasi armusin. Tal on ikka see sama huumorisoon. Ta lõhnab ja maitseb ikka suurepäraselt. Tema sünnitusjärgne keha näeb küll natukene teistmoodi välja, kuid miks see peaks minu elus üleüldse mingit rolli mängima?

Padjalikult pehme nahk tema naba ümber hoidis kokku 18 kuud enda all minu kolme parimat sõpra. Venitusarmid näitavad jõudu, mida oli vaja korraga kahe ilusa tüdruku kandmiseks, keda see tegija ema nüüd kasvatab. Mitte miski ei ole muutnud minu armastust oma naise vastu.

Mind ülistatakse "suurepärane abikaasa" olemise eest, aga see on rumalus. Armastada inimest selle eest, kes ta on, on minimaalne, mida me saame teha.

Ebatäiused teevad elu lõbusamaks. Kui kõik oleks ideaalne nagu Barbie-nukkude maailmas, kas meil ei hakkaks siis igav? Kui ebatäiuseid poleks, kuidas me siis näitaksime, mida elu on pannud meid läbi tegema?

Nii et on selleks siis kahetsusväärsed tätoveeringud, armid, operatsioonid, tobe karvakasv näos või sünnitusjärne kõht... ausalt, keda huvitav? Olge teiste inimeste vastu head. Õppige vigadest, enda ja teiste. Aidake neid, kes seda vajavad. Ja lõpetage keskendumine sellele, milline keegi välja näeb. 

Mu naine pole ideaalne ja sellepärast ma teda armastangi. Sellepärast te seda teksti loetegi. Kui ta oleks ideaalne, ei suudaks keegi teist temaga samastuda. 

Ja abikaasadele, kes ei võta osa mähkmevahetustest, toidu tegemisest, koristamisest ja oma naisele ütlemisest, et ta on ka pärast sünnitust ilus – võta ennast kokku, mees! Te olete üks meeskond. 

Nii et jah, ma pidin kirjutama oma naise kõhust... Aga ausalt, see mõjutab mind nii vähe, et ma heietasin kõigest muust.“

Portaalis Love What Matters lisas mees ka, et naised tunnevad, et mehed hoolivad välimusest rohkem kui sisust. Ja kahjuks on neil mõnikord õigus. Kergesti kättesaatava porno ja Barbie-sarnaste naiste piltidega ajakirjade ajastul kasvavad poisid tihti üles ebarealistlike ootuste ja pealiskaudsete väärtushinnangutega. See on nõiaring, millest välja pääsemiseks peavad nii emad kui ka isad hakkama lastele õpetama inimeseks olemise väärtust, ja lõpetama inimeste kuumadeks ja mitte-kuumadeks jagamise. Kuni inimesed ei suuda armastada teisi inimesi, kestab ka probleem. Kuid lahendus ei ole raske: „Lihtsalt lõpeta jobu olemine.“

Kui raseduse ja sünnituse käigus naise kehas toimuvad loomulikud muutused on ühiskonna silmis koledad, siis äkki peaksime me ühiskonnana ringi otsustama, mis on ilus ja mis on kole? Kas Sinu partner on laste saamisega seotud muutuste suhtes toetav? Kas Sind on sünnitusjärgse keha pärast halvasti koheldud? Kommenteeri siin või kirjuta toimetus@emmedeklubi.ee ja paneme loo koos kirja – soovi korral võid jääda anonüümseks!