"Viimase kolme aasta jooksul olen ma ilmale toonud kolm imeilusat last - ja iga kord sünnitustuppa sisenedes olen ma olnud täiesti kindel, et see saab olema mu viimane laps," kirjutab humorist ja kolumnist Mary Widdicks Huffington Postis.
Mis on siis pannud naise üha uuesti meelt muutma? Ta kirjeldab oma mõtteid lapse saamise erinevates etappides.
Kaks nädalat enne tähtaega:
Mu jalad valutavad. Huvitav, kas nad on paistes? Ma ju ei näe oma jalgu. Ai, vigastasin vist kummardada üritades oma selga.. Ja pissisin natuke püksi. Kõik mu riided lõhnavad kergelt uriini järele.
Ma ei kavatse enam mitte kunagi elus rase olla. Mitte kunagi!
Päev enne lapse sündi:
Kui see laps kohe välja tulla ei kavatse, sooritan ma iseenda peal koduse keisrilõike. See oleks niikuinii ilmselt vähem valus kui sünnitamine.
Oota, kas see, mida ma just tundsin, oli tuhu? Aa, ei, ainult üks hiiglaslik, kopsudeni välja ulatuv gaasimull.
Kuidas ma küll saaksin sünnituse esile kutsuda... Vürtsikat toitu süües? Ei, süda on selleks liiga paha. Üles-alla hüpates? Ei, selleks olen ma liiga paks. Pika jalutuskäiguga? Ei, selleks olen ma ju liiga nõrk! Seksides? Haaa-ha... Ka selleks on iiveldus liiga suur, kere liiga paks ja jõudu liiga vähe.
Kui ma selle raseduse üldse üle elan, siis ei kavatse ma enam mitte kunagi elus rase olla. Mitte kunagi!
Sünnituse ajal:
Ma lihtsalt ei kannata seda valu enam välja! Valu on nii meeletu, et emakakael on ilmselt umbes 7 sentimeetrit avatud.
"Oota, mida v***u sa sellega mõtled, et avatust on ainult 2 sentimeetrit?"
Ma ei saa sellega hakkama. Ma ei taha täna last saada. Äkki ma kaotan valust teadvuse, ja kui ma üles ärkan, on see kõik igaveseks läbi? Ma ju ei kavatse seda enam mitte kunagi läbi elada. Mitte kunagi!
Enne lapse sündimist:
P****e! V***u!
Kas ma tohin juba pressima hakata? V***u!
Aga nüüd? P****e!
Ma tunnen, nagu mu siseorganid hakkaksid kohe päraku kaudu välja kukkuma. V***u!
Ma ei kavatse seda enam mitte kunagi läbi teha, mitte kunagi!
Viis minutit pärast lapse sündi:
Jumal tänatud, et see on läbi. Mu jalad ei lõpetagi vist värisemist.
Oota, mida? Ka pärast sünnitust võivad valud jätkuda? Miks keegi mulle seda varem ei rääkinud?
Oiiiiii, kui armsa inimese ma olen loonud! Ilmselt on ta kogu seda valu väärt.
Oota, mida, KUST sa hakkad mind kokku õmblema? Okei... Loodan, et see laps ikka teab, et ta peab minu eest vanaduspõlves hoolitsema.
Ma armastan oma beebit nii väga... Ta on nii meeletult armas...
Aga ei, ma ikkagi ei tee seda enam kunagi läbi. Mitte kunagi!
Kaks nädalat pärast lapse sündi:
Miks ta aina nutab? Ma teen ilmselt kõike valesti.
Miks ma ei suuda nutmist lõpetada? Mul on šokolaadi vaja.
Mida, meil on šokolaad otsas?!? Kindlasti sõi mees viimase tüki ära. Ma vihkan teda. See kõik on niikuinii tema süü! Tema ja tema lolli sperma.
Vähemalt on beebi lõpuks magama jäänud... Ilmselt oli ta kolmetunnisest hüsteerilisest nutumaratonist nii kutu, et kaotas lihtsalt teadvuse.
Kas ta pole mitte imearmas, kui ta magab? Võib-olla ma hakkan lapsevanemaks olemise imelisusest juba aru saama.
Jumala eest, ära ärata teda üles!!!
Uhh, ma ei kavatse seda enam kunagi läbi teha. Vähemalt mitte lähiajal.
Kuus nädalat pärast lapse sündi:
Püha taevas, laps magas eile öösel kuus tundi järjest! Ma tunnen, et ma olen valmis maailma vallutama. Võib-olla jõuan täna isegi duši alla.
Nibud pole kah juba mitu nädalat veritsenud. Lapsevanemaks olemine polegi nii raske. Oo, tita naeratas mulle! Ta on ikka nii ideaalne.
Endised riided hakkavad mulle vaikselt uuesti selga mahtuma. Ainult rinnad on veel hiiglaslikud, aga see on päris meeldiv. Ühesõnaga, päris hea on olla. Võib-olla võiks kunagi isegi veel lapsi saada..
Kolm kuud pärast lapse sündi:
Kuidas ta ometi nii suureks kasvas? Uskumatu, et juba on aeg tema vastsündinuea riided kokku pakkida...
Miks ma nutan?
Ta keeras täna esimest korda. Nüüd ei lähe käputamiseni enam kaua. Ja siis läheb ta ülikooli. Ma ei ole selleks valmis! Võib-olla me peaksime veel ühe lapse saama?
Pealekauba... Ma ei tahaks ju, et ta peaks ainuke laps olema. Rasedus ei olnud ju nii hull? Ja sünnitus läks päris kiiresti. Ämmaemand ütles ka, et ma olen nagu sünnitama loodud. Vabalt võiks uuesti proovida.
Ja nii see käibki! Selleks ajaks, kui ka suhte ratsionaalsem pool - mees - on nõusse räägitud, on üheksa kuud põrgut ja tappev sünnitusvalu ammu meelest läinud. Ja mõistlik olekski kõiki neid kalli raha eest ostetud pisikesi riideid ja beebividinaid veel paar korda kasutada, eksole?
Kas Mary mõtted tulevad ka Sulle tuttavad ette?
