Tere jälle, kõik Emmede Klubi lugejad. Head uut aastat meie poolt!
Jällegi alustan vabandusega, sest lihtsalt pole leidnud seda aega, et midagi kirjutada. Mingi aeg nagu polnudki otseselt midagi, millest kirjutada. Nüüd aga on selliseid positiivseid ja negatiivseid seikasid ikka olnud. Jõulud ja aastavahetus möödusid meie peres rahulikult. Kui välja arvata petetud usaldus - lapse oma. Räägingi sellest natuke lähemalt.
Nimelt tuli mulle 22. detsembril võõralt numbrilt kõne - Rongaisa palus võimalust, et lapsega kohtuda. Loomulikult olin ma sellega nõus, sest Melani paratamatult igatseb oma isa. Lasteaias ju paljud lapsed räägivad issidest, kuid Melanil pole isast midagi rääkida. Melani saab vaid rääkida, et issi on tööl ja varsti tuleb. Seega leppisime me kokku, et 23. detsembril võib ta meile külla tulla ja Melaniga koos meie kodus aega veeta. Ta mainis ka telefonis, et tal olla Melanile jõulukingitus... Kõne lõppes sellega, et pidime 23. detsembri hommikul üle helistama, et õhtune kellaaeg täpsemalt kokku leppida. Loomulikult ei tulnud tema poolt järgmisel päeval telefonikõnet ja kui ma õhtul ise talle helistada proovisin, oli tal telefon välja lülitatud. Tüüpiline "annan sõna ja võtan sõna"-mees! Minul hing sees nii valutas, sest olin ju lapsele maininud, et issi tuleb...
Nüüd tunnen juba, et pidev lapsele valetamine ja tema lootuste alusetu hellistamine võib jätta koleda jälje minu ja lapse suhtlusele - äkki ei usalda mu laps mind lõpuks enam. Seega olen ma nüüd ikkagi Melanile maininud, kui tal issitamise tuju peale tuleb, et issit ei ole ega tule ka. Tänagi selgitasin Melanile, et issil on uus perekond ja Melani on emmele kõige tähtsam, sest Melani on emme perekond. Selle jutu peale kallistas Melani mind kõvasti ja ütles: "emme on Memmu kõige kallis ka!" Lauseehitused tal veel lonkavad veidi, aga mõte on vähemalt arusaadav!
Jaanuari alguses võtsin ka vastu otsuse, et proovin linnalt ühekordset toimetulekutoetust taotleda, sest detsembri alguses istusin pisipiigaga kaks nädalat haiguslehel ja tänu sellele ei saa ma sel kuul põhimõtteliselt üldse palka. Kui alguses tööle asudes oli kuidagi mõnus iga kuu vähemalt nädal aega nö. "puhata", on nüüd küll alati veremaitse suus, kui plika haigeks jääb. Haigusleht paneb rahakotile ikka korraliku põntsu. Praeguseni olen enam-vähem ilusti hakkama saanud, lihtsalt sel kuul vajaksin hirmsasti seda väikest rahasüsti - vastasel juhul peaksin kas kelleltki raha laenama või terve kuu väga nigelalt toituma. Väikese lapse emana ei suudaks ma seda teist varianti kasutusele võtta - väike ja kasvav laps vajab mitmekesist toitu ja puuvilju.
Õnneks on Melani väga leplik laps - lausa väga-väga leplik ja lepib sellega, mida mul talle pakkuda on. Toon ühe näite: käisime detsembri alguses Rocca al Mares jõuluoste tegemas ja mänguasjapoodi sisenedes istus Melani väga ilusti ja vaikselt kärus, kui samal ajal protesteerisid kaks temavanust last kõrval ja nõudsid, et nende vanemad poe tühjaks ostaksid. Nägin küll Melani silmis mingil määral kurbust, sest olen talle ju poes käies korduvalt öelnud, et emmel pole raha ja täna saad endale vaid väikese maiustuse valida. Milline vanem tahaks, et ta laps õnnetu oleks? Loomulikult mitte ükski.
Jõulud möödusid siiski üllatavalt kingirohkelt. Nimelt sai Melani endale kauaoodatud titakäru, uue beebinuku, viiu-viiu auto, Barbie-nuku ja Lego Duplo klotsid. Sel hetkel oli lapse silmist näha vaid siirast rõõmu, kuid samas ka üllatust: kuidas jõuluvana teadis, et ma neid asju tahan?!
Üritangi tänase postituse sellisel positiivsel noodil lõpetada - lubasin endale, et uuest aastast olen veel positiivsem, kui möödunud aastal. Üritan kõike teha teisiti ja lapsele rohkem tähelepanu kinkida, sest praegu vajab ta seda eriti.
Minu ja Melani tegemistel saate silma peal hoida meie blogiaadressil merksuuu.wordpress.com ja like'ides Facebooki lehte Merksu's life blog!
