Tere jälle, kallid Emmede Klubi lugejad!
Eelnev sissekanne lõppes veel positiivse noodiga, kuid on vaid üksikuid juhtumeid, kus lahkuminekut iseloomustaksid sõnad "ilus" ja "sõbralik". Minul kahjuks nii ei läinud. Või siis tegelikult äkki isegi läks - on ju ka hullemaid lahkuminekuid kui minu oma oli.
Pean ikkagi minevikus sobrama hakkama, sest vaid nii saan ma sellega lõpparve teha. Mainin alguses ära, et armastus on pime ja see pimestabki just kõigi ohumärkide ja halva ees. Armastus tekitab tunde, et olukord paraneb kindlasti ja raudselt läheb varsti kõik paremaks. Nii ma muudkui lootsingi.
Kui me olime juba titat ootamas, ilmnesid tegelikult esimesed ohumärgid...
Nimelt kui valetamise ja vassimise eest jagataks tiitleid, siis oleks see mees kindlasti nominentide seas. Sest see kes valetab korra, jääbki valetama ja see kes lööb korra, teeb seda üldjuhul veel.
Sama on ka alkoholiga: kes ikka viinakuradile on kord käe ulatanud, seda on raske alkoholismi küüsist välja aidata.
Justnimelt valetamise ja alkoholi pärast veetsin ma juba rasedana palju õhtuid üksinda muretsedes, millal mu mees koju jõuab. Kõigil nendel öödel, mille ma üksi pidin veetma, ma üldjuhul ainult nutsin, tundsin end nii abituna ja samas nii tühisena, sest inimene keda ma armastasin eelistas oma sõpru minule ja oma sündimata lapsele. Sellistel hetkedel sisendasin ma endale, et peale lapse sündi muutub kõik.
Kõik muutuski... ainult hullemaks. Mees mattis ennast vaid töösse ja nädalavahetustel kadus kui tina tuhka. Palju päevi möödus lausa nii, et issi läks tööle kui meie veel magasime ning saabus töölt siis, kui Melani juba kolmandat külge keeras. Seega ei näinud laps mõnipäev oma isa üldse.
Üle kõige vihkan ma seda, kui kallis inimene mulle silma sisse valetab. Mu elukaaslase põhiline lause oli "pole vaja muretseda". Seda ütles ta siis, kui oli näiteks põhimõtteliselt terve palga ulatuses avanssi võtnud. Sama lause lipsas üle huulte ka siis, kui ta minu isikliku pangaarve tühjaks tegi ja ka siis, kui palusin tal normaalsel ajal pidu lõpetada ja koju tulla, sest ma ju muretsesin. Ühesõnaga kuulsin ma seda lauset tema suust söögi alla ja söögi peale.
Ma lõpetasin seda suhet peaaegu iga kuu. Ma lihtsalt ei suutnud enam kannataja rollis olla. Ma kannatasin rasedusest saati vaimse vägivalla all. Õnneks mitte kõige julmema vormi all, aga siiski.
Näidake mulle palun naist, kes suudab jääda iseendaks ja tugevaks isiksuseks, kui ta vähemalt korra nädalas kuuleb oma armastatu suust, kui inetu, paks, kole ja mõttetu eit ta on. Mina suutsin neid alandusi taluda kolm aastat ja ma usun, et sama kaua kulub mul ka aega, et end uuesti sama palju armastama hakata kui varem.
Kui oli minu otsustada, kas mu laps peab kasvama perekonnas, kus ema ja isa vaid tülitsevad ja karjuvad, siis pidin ma end kätte võtma ja selle lõpetama. Ma palusin ingleid, et nemad mulle tee ette näitaks (te arvate kindlasti, et ma mingi saikomammi, aga see oli mu viimane pääsetee) ja mu palvetele vastati. Kõik hakkas siis õnneks veel rohkem allamäge minema. Ma püüdsin siiski jääda tugevaks, sest ma teadsin, et ainult nii saan ma hakata rahulikult elama. Kõik luukered tulid mõlema poolt kapist välja, võlad kuhjusid jne. Kuid samas muutus ka kõik positiivses suunas. Mul oli koht, kuhu lapsega minna, mul oli armastav ja toetav perekond, mul oli mu õnnelik laps.
Mis juhtus edasi ja mitu korda me kolima pidime, saate te lugeda mu järgmisest postitusest. Seal kirjeldan ka oma elu rahalist poolt lahkumineku alguses ja võtan lahkumineku jutu kokku, et edasi olevikust rääkima hakata.
Näeme peagi!
Mirjam
Madiken, Emmede Klubi toimetus