"Kallis, tule ruttu, ma jäin auto alla!"
Just sellise kõne sai minu elukaaslane mõnda aega tagasi. Need 48 tundi raputasid kogu meie perekonda nii vaimselt kui ka füüsiliselt.
Oli üks tavaline pühapäeva õhtu ja otsustasin minna poodi, et natuke end liigutada ja kodus käis ringi kortsus kulmuga mees, kellel oli ootamatult soolapähklite isu tulnud. Khkm, meeski ehk rase? Otsustasin oma emale helistada ja temaga natuke rääkida, sest olime eelnevalt väikese arusaamatuse tõttu üksteise peale pahased. Ei jõudnudki kõrvaltänavast kaugemale, sest sealsel ülekäigurajal tagurdas mulle otsa auto. Ma ju vaatasin, et autosid ei tule. Ma vaatan alati! Ma olin juba peaaegu üle tee jõudnud kui järsku tundsin valu ja maapind kadus mu alt. Peale paari meetrit maandusin, suutsin veel oma emale öelda: "emme, ma jäin auto alla!" ja lugesin autojuhile ette kogu info enda ja oma raseduse kohta. Ja siis ma murdusin - nutsin üle kodukandi nõnda, et kõik inimesed tulid akendele. Ma pole iial tundnud nii suurt hirmu ja sel hetkel ma sain aru, et need väikesed elud mu sees on minu jaoks suurema tähendusega kui mulle esialgu tundunud oli.
Helistasin peikale ja ta oli kohal kuskil poole minutiga. Autojuht, kes kiirabisse helistas, andis telefoni mulle ning kiirabi küsis: "mitme auto alla te jäite?" Andsin telefoni tagasi autojuhile, sest ma ei suuda sellises seisundis olles midagi kellelegi selgitada, veel vähem nii ebavajalikele küsimustele vastata. Kuna mu mõistus oli selleks hetkeks täiesti sassis ja ma olin valmistunud kõige hullemaks, ei saanud ma enam aru, mida ma teen. Ma lihtsalt kõndisin üks hetk koju ning peika võttis autojuhilt kontaktid ning lasi tal ära minna. Muidugi saime selle eest politseilt pärast pahandada, et sündmuskohalt lahkusime ja teise poole minema lasime. Just sellise kõne sai minu elukaaslane mõnda aega tagasi. Need 48 tundi raputasid kogu meie perekonda nii vaimselt kui ka füüsiliselt.
Oli üks tavaline pühapäeva õhtu ja otsustasin minna poodi, et natuke end liigutada ja kodus käis ringi kortsus kulmuga mees, kellel oli ootamatult soolapähklite isu tulnud. Khkm, meeski ehk rase? Otsustasin oma emale helistada ja temaga natuke rääkida, sest olime eelnevalt väikese arusaamatuse tõttu üksteise peale pahased. Ei jõudnudki kõrvaltänavast kaugemale, sest sealsel ülekäigurajal tagurdas mulle otsa auto. Ma ju vaatasin, et autosid ei tule. Ma vaatan alati! Ma olin juba peaaegu üle tee jõudnud kui järsku tundsin valu ja maapind kadus mu alt. Peale paari meetrit maandusin, suutsin veel oma emale öelda: "emme, ma jäin auto alla!" ja lugesin autojuhile ette kogu info enda ja oma raseduse kohta. Ja siis ma murdusin - nutsin üle kodukandi nõnda, et kõik inimesed tulid akendele. Ma pole iial tundnud nii suurt hirmu ja sel hetkel ma sain aru, et need väikesed elud mu sees on minu jaoks suurema tähendusega kui mulle esialgu tundunud oli.
Kiirabi tuli kohale paari minutiga ning mind toimetati Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini vastuvõttu. Korrutasin, et ma olen lapseootel, ma ei taha mingeid röntgenit enne, kui vaadatakse üle mu lapsed. Kahjuks keegi mu muret ei mõistnud ning kaks ja pool tundi kulus lihtsalt selleks, et mulle öeldaks, et mul on küünarvarre- ja põlvepõrutus. Kui olime lõpuks saanud sünnituseelse osakonna kontrolli, puhkesin ma nutma. Mind koheldi nagu ma oleksin tulnud kedagi segama ja sealgi pidime ootama üle poole tunni, sest arst võttis enne mind vastu inimese, kes tuli oma rasedust lihtsalt tuvastama. Selle aja jooksul jõudis politsei meid üle kuulata ning saime avalduse kirjutatud.
Valvearst kinnitas mulle, et hetkel on kõik korras, kuid on oht platsenta irdumisele ning seetõttu pean üheks ööpäevaks jälgimise alla jääma. Seal haiglavoodis lamades käis minu peast läbi tuhat mõtet ja hirmu. Silitasin ainult oma kõhtu ja palusin, et pisikesed oleksid tublid ja peaksid vastu. Lõpuks uinudes nägin unes oma vanaisa, keda ma iial kohanud ei ole. Ta tuli mu voodi juurde ja ütles, et kõik saab korda...
Ja kõik saigi korda!
Ja kõik saigi korda!
