Paratamatult olen minagi raseduse käigus läbi teinud selle kehamuutuste faasi, kus nutan peegli ees ega mõista, miks ometi mina olen nüüd nii suureks paisunud.
Alles hiljuti nutsin ma paaniliselt pead padja sisse peites, et kogu see muutus mu kehas on teinud mu inetuks. Ma ei tunne end naiselikult ega saledama. Minu keha on vallutanud keegi teine ja mul pole enam võimu selle üle.
Aga tead, mille üle sul on võim? Oma mõtete. Oma suhtumise. Vaata korra päevas peeglisse ning leia üks põhjus, miks sa täna imeline välja näed. Olgu selleks hästi õnnestunud soeng, uus riideese, ilusad jalad, armas kõht, lai naeratus. Ja seda viimast hakkad üha enam märkama kui sisestad endale, et oled kaunis. Sinu sära ja kaunidust märkavad inimesed su ümber päev päevalt aina enam!
Sa oled selles praeguses kehas üheksa üürikest kuud oma elust ja sul on viimane aeg sellesse armuda! Veel enam, et seda rada ei kõnni sa üksi. Sinu kõrval seisab mees, kes armus sinusse ja jumaldas sind enne ja teeb seda siiani. Kuid kui ta peab kuulama päevast päeva juttu sellest, kui tohutult inetu sa enda meelest oled või kuidas keegi teine on peenem, siis tunneb tema end nõrgana. Ei, ta ei mõtle, et näe, see naine seal on ilusam! Ta hakkab lõpuks hoopis iseend süüdistama, sest tema ei suuda teha seda ühte asja, mis tema ülesandeks olema peaks - sinu õnnelikuks tegemine.
Sa oled ilus! Sinus kasvab üks või mitu imelist elu. Sa ei ole suur, paks või inetu. Sa oled hakkama saanud millegi tohutult ilusaga ja kõik vaatavad sinu peale alt üles.
Ja sa näed veel kordades ilusam välja kui see armas näolapp ei ole pisarates, vaid kaetud ühe laia ja siira naeratusega. Sa oled i m e i l u s!
