Hiljuti sain korralisel arstivisiidil uudise, et liiga kõrge veresuhkru tõttu saadetakse mind tegema glükoosi taluvuse testi. Kuna näit oli ainult 0,1 mmol/L võrra lubadust suurem ning käsil oli selleks hetkeks 33.rasedusnädal, kaalusin testist loobumist.
Lõpuks loobusin protestist ning tegin testi igaks juhuks ikkagi ära. Võtsin kogu olukorda ilma suurema traagikata - mõtlesin, et kui tõesti tuleb öösel janu, siis joon vett, mis ma ennast piinan. Kuna ma õhtul niikuinii peale seitset enam süüa ei saa, sest süda läheb pahaks, siis söömata olek ei olnudki mu jaoks keeruline.
Hommikul haiglasse jõudes andsin esimese annuse verd ära ja jõin apelsinimaitselise glükoosilahuse paari minutiga ära. Olin seda eelnevalt öösel külmkapis hoidnud ning hommikul paar tundi sügavkülmas, et ikka eriti külm oleks. Maitse poolest oli ta tõesti magus, aga midagi tapvat kindlasti mitte. Lasin oma tooli mugavamasse asendisse ning lugesin erinevaid blogisid. Ega ma kaugele ei jõudnudki oma lugemisega, kui järsku tuli üks õde ning palus mul protseruuride tuppa suunduda. Seal pandi mind KTG alla, sest samal päeval pidi olema mul iganädalane päevaravi, mis sisaldab endast alati KTG uuringut, ultraheliuuringut ning uriiniproovi. KTG tegemine peale lahuse joomist ei olnud kohe üldse meeldiv, sest pidin hoidma mõlemat andurit kinni, aga kätes puudus lihtsalt jõud. Lõpuks võeti samal ajal verd ka. Multifunktsionaalsus, ma ütlen!
Kui ma olin oma 45 minutit ära istunud, tuli järgmine õde ja ütles, et nüüd pean haigla teise otsa ultrahelisse minema. Selleks hetkeks olin ma praktiliselt suhkrukoomas ja süda oli natuke pahaks läinud. Kui poole kõndimise pealt väga halb hakkas, pakuti mulle ainult papist neerukaussi oksendamiseks. Ultrahelikabinetti jõudes olin justkui päästetud - arst, kuuldes mu päevakava, lasi mul natuke hinge tõmmata ja rahulikult olla. Kõik oli korras ning tagasi viimast verd andma minnes värisesin üle keha. Palusin poolt tundi sünnieelsest osakonnast vabaks, et sööma minna. Esimese asjana jõin umbes pool liitrit vett korraga ära. Peale söömist ja joomist tundsin end taas palju paremini. Pelgulinna sünnitusmaja all sööklas on muuseas imehead toidud!
Kokkuvõttes leian, et GTT-d ei tasu karta. Paraku see on asi, mis tuleb mitmetel rasedatel läbi teha ning endale hirmu sisendamine teeb kogemuse hullemaks. Enda kogemusest võib-olla oskan soovitada oma suu õigel ajal lahti teha ja keelduda igasugustest jooksutamistest, kui tõesti on paha olla.
Mul on hea meel, et analüüsid olid kõik korras, lapsed tundsid end kõhus hästi ja täna, seda postitust kirjutades, jookseb juba 35.rasedusnädal! 
