Rinnaga toitmine on minu jaoks pärast haiglast kuuldud halbu uudiseid olnud üks ebameeldivamaid jututeemasid.
Ma mõistan kõigi huvi selle vastu, kuidas kaksikutega toitmine toimub ja kas see on ka keeruline, aga igal korral tahaksin ma pea liiva alla peita ja sel teemal mitte rääkida. Ma olen selle postituse kirjutamist kaks kuud edasi lükanud, et see ei oleks liiga suure kurbuse ja negatiivse tooniga kirjutatud. Kahjuks pole need tunded minus aga tänaseks päevaks kuidagi muutunud.
Kui lapsed sündisid, pusisime me pikalt, et nad sööma saada. Mul oli tohutult valus, nad olid nii väiksed, et neid pidi koguaeg mudima, et nad üleval püsiks. Palusin haiglas abi ning ainus, mis mulle tehti oli see, et tuldi, pandi laps ilusti rinnale ja lahkuti. Neljandal päeval saabus kauaoodatud piim ja vaikselt üritasime edasi. Lõpuks, tänu ämmaemanda koduvisiidile, saime võtte paika ja ma hüppasin rõõmust: lõpuks saame nüüd unustada RPA lisaks andmise ja lapsed saavad ainult minu piimast toituda! Minu õnn jäi kahjuks väga üürikeseks, sest paar päeva hiljem lamasin ma haiglas ja sain uudise oma kehas pesitsevast kurjast bakterist.
Nädal hiljem oli meil seoses laste nahaga vaja pereõe juurde minna ning esimene küsimus oli, kas lapsed saavad rinnapiima. Kui andsime eitava vastuse, küsis õde: "kas oli liiga raske, et loobusite?" Ma tundsin, kuidas mul pisarad silma tulid, oleksin tahtnud lapsed kokku pakkida ja sealt perearstikeskusest põgeneda. See, et üks meditsiinitöötaja võib olla patsiendi suhtes nii tundetu, ehmatas mind. Kogu mu päev oli pahupidi keeratud ja ma tundsin, et ma olin laste peale samuti ebaõiglaselt pahane.
See kõik kordus igal korral, kui me mõnda seltskonda sattusime. Alati huvitas kedagi, kas nad saavad rinda ja tihti sain lausa pahandada, kuidas ma julgen kohvi juua või süüa mingeid toiduaineid, mis lastele üldjuhul gaase tekitavad. Seletasin, et nad ei saa rinda, sest mul juhtus selline kurb asi, et üks kole bakter vallutas mu keha. Tihti saan vastuseks lauseid stiilis "Kahju! Rinnapiim on neile ju nii kasulik ja vajalik!"
Mis on saanud sellest, et lastele on kasulik ja vajalik olla terve?
Kas rinnapiima kasulikus kaalub üle kolibakteri kahjulikkuse? Mida teevad sellised laused minu vaimse tervisega? Ma tunnen niigi ennast täieliku läbikukkujana ning süüdi selles, et lapsed ei saa seda toitu, mis neile looduse poolt ette on nähtud. Ma ei ole seda valikut teadlikult teinud, et oma elu kergemaks muuta või mingisugust suuremat vabadust omada. Ma ei esitanud kolibakterile küllakutset - see pahalane ise puukis end mu külge! Kogu see probleem on mu ajanud sinnani, et korduvalt olen kaalunud üritustel käimisest või inimeste seltskonnast üleüldse loobumist. Ma ei jaksa selgitada ja mõistmist paluda.
"Mina oma lapsele seda solki ei annaks," ütlevad inimesed kui näevad, et lapsed oma toidu pudelist saavad ja et selleks on piimapulbri ning vee segu. Aga mida sa teed sellises olukorras? Pakud vastsündinule liha ja kartulit, sest see äkki ei kvalifitseeru solgiks? Eriti irooniline on see, et need, kelle meelest piimaasendaja on solk, pistavad ise kahe suupoolega sisse poolfabrikaate ja muud mürki, mida poes leidub. Ma olen mitmeid kordi mõelnud ka seda kõva häälega välja öelda, aga ma ei suuda nendel teemadel kellegagi vaidlusesse laskuda, sest tõenäoliselt lõppeks see minu pisaratega. See kõik on viinud selleni, et eelistan toita lapsi vaikselt, kuskil nurgas. Peidus. Sest ma häbenen.
2015. aasta Tervise Arengu Instituudi uuringute tulemuste kohaselt saab 1-nädalaselt rinnapiima 87,9% lastest rinnapiima ja 3-kuuselt on see langenud 64,4% peale. See teeb 4771 vanemat, kes peab selgitama oma sõpradele, võõrastele, sugulastele, miks nende laps ei saa rinnapiima. Paljud neist ei ole teinud seda valikut teadlikult, vaid samuti valanud pisaraid, tundnud süüd, häbenenud piimaasendajaga lapse toitmist. See on imetore, et räägitakse rinnapiima tähtsusest, aga miks ei mõisteta neid, kes seda teha ei saa? Miks peavad naised kannatama sünnitusjärgse depressiooni all, sest meie kehad mõnikord ettenähtud viisidel ei tööta ja sellepärast. et keegi seda mõista ei suuda.
Kõik, kes te olete olnud samas olukorras, olete hetkel või tulevikus - teadke, et te olete hoolimata lapse toidulauast temale kõige parem ema maailmas just õnnelikuna. Mina igatahes võtan nüüd oma nublud kaissu, pakun neile muudel viisidel lähedust ja teadmist, et ma neid armastan. Ja seda kogu oma suure südamega!
