Ma olin pärast jõule pikalt nii-öelda trennist kõrvaldatud, sest mulle tehti erakorraline sapipõie operatsioon. Alguses oli väga raske ja valus olla ning trenn keelati ära tervelt kuuks ajaks. Samas oli mõeldamatu, et ma üldse raskusi tõstma ei hakkaks, sest mul on kaks seitsmekilost last. Kaalusime isegi lapsehoidja palkamist, aga ma tundsin selle vastu järsku tohutut trotsi ja otsustasin proovida ise hakkama saada. Saingi!
Pärast seda kuud hakkasin käima rühmatrennides: kolmapäeviti kaks trenni järjest (BodyCombat ja BodyPump) ning sellele lisaks kaks korda nädalas ühes trennis korraga. Kolmapäeva ootan alati nii suure õhinaga, sest saan veeta kaks mõnusat tundi koos oma sõbrannaga trenni tehes. Oleme alati käinud just Hedi Haugi trennides, kes on minu jaoks hands down kõige lahedam treener maailmas! Nii tore on näha, kui inimene naudib seda, mida ta teeb. Näiteks teeb Hedi trenni ajal nagu möödaminnes nii vaimukaid nalju, et ma vaatan peeglisse ja mulle vaatab vastu laginal naerev sõbranna. Kuskil Combati keskel tekib mul täielik ahastus, et mina enam ei jaksa. Siis tuleb lugu number seitse ja hull jõud sisse!
BodyPump - parimaid äratajaid hommikul!
Ma tunnen ennast trennis täiesti teise inimesena. Täielik badass! Saan ennast mõnusalt välja elada ja kogu oma viha trenni jätta. Tihti kujutan Combati ajal ette, et ma seisan iseenda ees ja klobin end selle eest, et ma vahest nii vinguv ja tige inimene võin olla. Kui tunnen kükke tehes, et enam üldse ei jaksa, siis sisestan endale, et see pole valu. See on ilus keha, mis end pressib end mu rasva alt välja! Ja see alati toimib! Kõige suurem katsumus ongi saada oma mõistus lihastega koostööd tegema.
Kell 7.00 hommikul riietusruumis. Samal ajal magas terve pere kodus veel õndsat und.
Jalutamas oleme ka käinud, aga natuke harvem kahjuks. Nad ei maga enam vankris üldse nii ilusti kui varem. See teeb mu elu natuke raskemaks, sest nendega õue minek, eriti riidesse panek, on vahel täielik põrgu. Neil hakkab kiiresti palav, ning ütleme nii, et nad annavad sellest väga häälekalt teada. Ükspäev läksin aga lastega jalutama ning eksisin metsas ära! Sellest sai kaheksakilomeetrine jalutuskäik, mis iseenesest oli tore, aga natukene hirmutav ka. Õnneks oli telefoni aku täis ja sain GPSi abil metsast välja enne laste söögiaega.
Ma tegin umbes kuu aega pärast sünnitust endast pildid, et hiljem oleks hea võrrelda. Vahel tunnen, et trennist on vähe kasu ja olen natuke saamatu... Siis aga vaatan neid pilte ja saan öelda, et olen läbi teinud päris tubli muutuse!
See on esimene kord, kui näitan oma venitusarme avalikult. Ma väga pikalt mõtlesin, et ma ei avalda neid pilte, sest mu keha pole siiski veel vormis. Aga just selliseid pilte ongi vaja inimestele, kes tunnevad, et armid on igavesed ega lähegi tuhmimaks ja sünnitusjärgne kõht ei kao iial. Kaob! Ja armid ka kaovad! Mina ka ei uskunud, kaalusin juba mõnda ravi või lõikust nende vastu. Muidugi on mul kurvemaid päevi kus satun peale piltidele, milline mu keha oli enne rasedust, aga siis ma mõtlen et... ma küpsetasin oma kõhus kahte beebit korraga, see on olematu ohverdus selle ilu ja rõõmu juures, mis nad meile pakuvad! Kõik kehad on ilusad, on seal venitusarmid, üleliigsed sangad või ükskõik mis muud armid.
1,5 kuud pärast sünnitust ja 4,5 kuud pärast sünnitust.
Käes on veebruar, mis tähendab, et meie Endomondo võistlus on lõppenud! Mul on nii hea meel, et teid, kallid osalejad, nõnda palju oli. 215 jalutajat, 28 569 kilomeetrit ja 2 000 000 põletatud kilokalorit. Esikolmik saab premeeritud MyFitnessi kuukaardiga oma valitud saalis. Võitjateks on: Olga Koroljov, kes jalutas 750 kilomeetrit, Mari Inniger, kes jalutas 671 km ja Ly Ojasalu, kes läbis jaanuari jooksul 516 kilomeetrit. Palju õnne võitjatele, te olite imetublid! Teen teile ühe suure virtuaalse pai. Palun kirjutage Emmede Klubi Facebooki postkasti, et saaksite oma auhinnad kätte.
PS! Kui soovid mu tegemistel ka igapäevaselt silma peal hoida, siis jälgi mind Instagramis SIIN!
Mis arvate, kas selliseid võistluseid võiks veel korraldada?
