Juuli keskel võtsime ette autoreisi Poolasse. Sinna viisid meid pereisa veemotovõistlused ja peale seda väikene puhkus pere seltsis. Hirm oli suur, ootuseid endale ei seadnud ja otsustasime lihtsalt terve puhkuse aja vabalt kulgeda. Ja see õnnestus meil päris ilusasti!
Pakkimine käis meil kiiresti, sest peika helistas mulle kolmapäeval ütlemaks, et lahkume üks päev plaanitust varem. Mul oli kõikide asjade kokku pakkimiseks ja autosse panekuks aega viis tundi. Kui asjad olid koos, siis tahtsin nutta. Nii-iiii palju oli veel teha- juuksed värvida, pesus käia, lapsed valmis seada, kõik üle vaadata, autosse vedada. Kuna meie lahkumine sattus laste ööunest hilisemaks, siis olin seetõttu ka omajagu paanikas selle üle, kuidas nad küll vastu peavad. Muidu kell seitse uinuvad lapsed pidid kannatama üheksani, et tuttu minna. Õnneks oli mu ema mulle kõige juures abiks ja rahustas mind ning paitas mu pead, kui ma vahepeal väsimusest aru kaotasin.
Kodust startisime me täpselt kell üheksa! Kolm minutit pärast üheksat magas väike M juba suu ammuli. Võtsime veel Andra käest auto jaoks mõeldud telekad, et SOS olukorras saaks Teletupsud käima panna. R jauras alguses pikalt ja keeldus magama jäämast. Alles Pärnus oli autos vaikus. Sõitsime terve öö ning esimese peatuse tegime alles kell viis Leedu piiril, natuke enne Poolat. Sinnamaani magasid mõlemad lapsed. Seejärel ärkas R üles ja jauras iga natukese aja tagant. Kell kaheksa tegime teise peatuse, kus lapsed said selga sirutada, süüa ja vahetasime nende mähkmeid. Meie sportlane läks sõprade autosse magama ja sealt autost tuli meile uus juht rooli. M magas kohe edasi ja R jauras kuni me kohale jõudsime. Ei saa ka pahaks panna- päris vastik on ikka nii pikalt autos olla! Viimased 300km sõitis jälle peika ja see oli ainult kisa saatel- mõlemad lapsed olid juba väsinud. Kell kaksteist kohale jõudes lasime neil hotellis ringi roomata ja mängida. Ise lamasime ja ootasime, et saaks magama minna!
Käisime poes, ostsime süüa ja mähkmeid. Õnneks oli lapsehoidjaid juba kordades rohkem ja nii mõnus oli hetkeks anda vanker laste onule, et ise lihtsalt toitu valida. See hetk vaikust kulus väga ära! Plaanisime minna teiste ööbimispaika grillima aga ma avastasin, et R on väga loid. Jäin temaga kahekesi hotelli kaisutama. Tal oli tekkinud palavik, mille me õnneks kiiresti kontrolli alla saime. Küllap stressist, mida see autosõit talle põhjustas. Me pole varem sõitnud kaugemale kui Saaremaale.
Esimene hotell oli meil Chelmza ja Toruni vahel asuv Rubbens&Monet. Öö maksis 33€, toas oli ka lahtikäiv diivan lastele aga nad magasid siiski kaasa võetud reisivoodites. Hotell ise oli ilus ja puhas. Võimalusi meelelahutuseks oli palju- spa, õues batuut ja palju laste mänguasju, restoran mis oli väga lastesõbralik.
Reedel läksime juba võistluspaika ja ilm soosis meid sellega, et oli õnneks üsna jahe. Seega sain R linasse panna ja temaga terve päev nossutada. Palavik oli küll läinud aga lähedusvajadus oli ikkagi tugev. Miskipärast leppis ta kogu võistluste perioodi ainult minuga. Kellegi teise süles ega läheduses talle ei sobinud- kohe kisa lahti. Võistlus toimus Chelmza linnas, kus oli lastega päris mõnus, sest oli palju mänguväljakuid ja kõik olid laste suhtes väga sõbralikud.
Ilm oli nädalavahetusel nagu ameerikamäed! Küll oli nii külm, et pidime lausa jopedega olema, siis jälle nii palav, et oleks tahtnud vette hüpata. Ostsime lastele Auchanist mängumaja, et neid natukene otsese päikesepaiste käest päästa. See oli tark idee, sest neile meeldis seal väga. Nüüd on see vanavanemate juures õues sama eesmärki täitmas.
Võistluste ajal oli nendega päris keeruline, sest ma unustasin müra summutavad kõrvaklapid osta ja nad ei saanud seetõttu üldse magada. Õnneks saime tähelepanu hajutada söögiga, vanade mänguasjadega, mida polnud ammu näinud ja uute täheklotsidega. Poolas olid Hippi beebisnäkid alla euro samas kui Eestis maksavad need üle kahe euro. Seega polnud neid ka väga kulukas neile seal osta. Samuti võtsime Eestist kaasa kamapalle, mis väga hästi kaubaks läksid.
Võistluste perioodil oli mul abiks ka sõbranna, kes kandis Mi kandekotiga seljas, süles ja oli lihtsalt seltsiks. See oli nii mõnus! Kuna mul oli hästi pingeline sõite vaadata, siis oli tore, kui keegi niimoodi mind toetas. Võistluste lõppedes ma lihtsalt nutsin kergendusest, sest vaimselt oli see kõik nii väsitav. Läksime kõik sööma ja maailmameistrivõistluste kolmandat kohta tähistama. R magas restoranis vankris ja M käis käest kätte, et me ka hetke olla saaks. Ma olen sõpradele selle eest väga tänulik. Süüa koos lastega restoranis olles toit vaikselt lõpuni on midagi uut. 
Järgmises postituses räägin kuidas möödus meie puhkus Põhja-Poolas, milliseid lastesõbralikke kohti ja parke me külastasime.
PS! Kui soovid mu tegemistel ka igapäevaselt silma peal hoida, siis jälgi mind Instagramis SIIN!
