Raqueli blogi: kuidas ma mäovähendusoperatsiooniga 28 kilo kaotasin

Raqueli blogi: kuidas ma mäovähendusoperatsiooniga 28 kilo kaotasin

04. Feb 11:10 Raquel Raquel

Kui ma lapsepõlvele ja kooliajale tagasi vaatan, ei olnud ma otseselt paks laps, kuid kõigist siiski suurem. Sõbrannadelt riiete laenamine või et peika mind sülle võtaks... selliseid asju pigem ei juhtunud. Tundsin end alati suure ja ebakindlana.

Mu elus on olnud periood, mil ma end kohutavalt näljutasin, sest mu tolleaegne peika sisendas mulle, et ma söön liiga palju ja olen ikka jube paks. Ta vanaemagi küsis, kas ma tõesti arvan, et salatit süües saan peenikeseks. Kahjuks ei lähe mul iial meelest lause: "sul on hea iseloom, aga oleks sul ometi mu endise tüdruku välimus..."

Ma ei söönud praktiliselt kaks kuud järjest, ma nutsin valudes ja kõik tegid komplimente, et kui peenikeseks ma jäänud olin. Minule kõlas see innustuseta, et jätkata seda mida teinud olin. Õnneks tuli sügis ja kooliaeg ning sõbrannad kraapisid minust alles jäänud riismed kokku ja lappisid minust toimiva inimese. Sealt sai ka mingil määral alguse minu kaalu pidev kõikumine.

Marekiga tutvudes ei olnud ma kaalunumbrilt väga suur, aga kuna mu tarbitud alkoholikogused olid nii kohutavalt suured, siis olin ma igatpidi paistes. Oli aegu, kui ma olin väga peenike, kuid oli ka hetki kui mulle ei läinud miski mu kapist selga. See üles-alla kõikumine käis nii meeletult tihedalt ja kiiresti, et ma isegi ei mõistnud, et peaksin endaga midagi ette võtma. Lisaks - kuna ma tööna tegin tööd öösiti ca 12-16h vahetustega, siis oli ärkvelhoidjaks tihti rämpstoit, energiajoogid ja suhkur.

Raseduse alguseks kaalusin ma 90kg. Rasedusega lisandus vaid 10kg - olgugi, et ootasin kaksikuid, aga ilmselt oli see tingitud olematust söögiisust raseduse ajal. Pealegi - kui sa juba nõnda palju kaalud, siis on ka loogiline vähem kui 15kg juurde võtta - seda ütlesid mulle ka arstid. Peale sünnitust saavutasin ma väga kiiresti oma algse kaalu ja olin sellega väga rahul! Kõndisin igapäevaselt 6-10km, käisin õhtuti jõusaalis, toitusin tervislikult. Ja mis juhtus? Mu kaal tõusis. Ja see tõusis pooleteise aastaga suisa 14kg. Ma olin nii õnnetu ja väsinud sellest kõigest - näed vaeva nagu segane, aga ei midagi. Selleks hetkeks oli mu kaal juba niivõrd kõrge, et see oli hirmutav.

2018. aasta suvel tuli mul idee uurida maovähendusoperatsiooni kohta. Kui oma perearstile seda ideed serveerisin, siis oli ta minuga nõus – olin oma kaalu tõttu mitmetel uuringutel juba käinud.  Väga kiiresti sain ma aja kirurgi juurde, kes kaalus, mõtles ning saatis mu koju materjalidega tutvuma, et kahe kuu pärast otsustada operatsiooni toimumise võimalikkuse üle. Lugesin ja uurisin kodus meeletult, vahest isegi liigagi palju. See oli nii suur samm minu elus ja tundus tohutult hirmutav. Käisin vahepeal Tallinna Maratoni 10k jooksul ning selle läbinuna mõtlesin, et näed - ma jõuan ju 10km läbi kõndida/longata - kas ma ikka vajan seda operatsiooni?

Olin võtnud vastu otsuse võita tagasi oma elu, enesekindlus ja usk. Ma tundsin aastaid, et ma olen suurem ja miks keegi peaks mind tõsiselt võtma, kui ma ei suuda iseennastki tõsiselt võtta. Lisaks kõigele kimbutasid mind juba tõsised tervisemured - ma ei jaksanud enam midagi teha, ka kõige lihtsam liigutus tõmbas mu täiesti läbi. Ma norskasin nii hullusti, et Marek vahepeal mõtles, et ma lämbun ära. Lisaks pidin läbima erakorralise sapipõie eemalduse operatsiooni.

Arst kinnitas mulle, et operatsioon toimub. Esialgseks kuupäevaks määrati  4.detsember, kuid teisel novembril sain ma arstilt kõne, et on vabanenud üks opiaeg kaheksandale novembrile, kui sooviksin varem opile tulla. Nimelt nõutakse väga karmi operatsioonieelset dieeti, et maks ei oleks paistes ja operatsiooni ajal ei juhtuks õnnetusi. Et ma aga suures hirmus juba väga vara toitumist piirama hakanud olin (ei söönud liha ega suhkrut, sest need mõjutavad maksa kõige enam) ning minu kaal siiski rasvumise skaala alumises otsas, võis operatsioon varem toimuda.

See operatsioon on kõike muud, kui kerge väljapääs. Esiteks on see nii suure riskitasemega operatsioon - lausa teisel kohal kõige ohtlikumatest operatsioonidest maailmas. Kaheaastane ootejärjekord ongi selleks, et patsient mõistaks asja tõsidust. Minule öeldigi täitsa otse, et kui inimene juba 150kg kaalub, peavad nad veenduma, et patsient teab, mis  üldse on tervislik toitumine ja kindlast kavast kinni pidamine.

Operatsioon

Minu operatsiooni (gastric bypass) viis läbi dr Viiklepp LTKHs ja ma ei saaks temaga rohkem rahu olla!

Esimese hooga sain ma haiglas sõimata, et ülekaalulisi inimesi peab ka olema -  kas mina üldse tean operatsiooni riske? Üritasin hooldaja „tagasihoidliku“ arvamuse alla suruda ning enda paanikat hinges vähendada. Nimelt kardan ma tohutult üldanesteesiat, ma satun selle ajal hüsteeriasse ja see pole kellelegi just kõige meeldivam kogemus. Palusin anestesioloogil kolm korda enda juurde tulla ning selgitasin oma paanikaid ja kuidas neid vältida, õnneks ta tõsiselt kuulas mind ja ütles, et saame seekord rahulikult hakkama. Minu kõrval opieelses toas lamas neiu, kes ootas operatsiooni oma jalale. Mind viidi opisaali ja selleks hetkeks olin ma juba väga ärevil, sest teadsin, et see nö „unne suikumine“ saab kõige hullem olema. Tunnen, et mulle pandi midagi jala külge ja ma suutsin veel mõelda, et appi - äkki nad ajasid meid sassi ja opereerivad nüüd mu jalga?! Siis ütles anestisioloog, et kohe jääd veidi uimaseks ja sekund hiljem vajusin ma unne.

Ärgates oli ainult üks mõte- ega mu jalga ei opereeritud?! Täiesti sooda peast! Küll aga ehmatasin ma väga hullusti, et mu kõhus oli üks ebameeldiv ja jäme toru. Nimelt oli operatsiooni ajal esinenud väike komplikatsioon ning tekkinud verejooks - arst naksas mu põrna ja seetõttu oli paigaldatud dreen.

Operatsioonijärgne taastumine

Peale oppi kutsusin ema enda juurde ning samal ajal tehti minule valuvaigistav süst, mis ajas mind nii kohutavalt oksele, et ma mõtlesin, et ma suren. Ma öökisin, aga samal ajal tõmbas mu äsja õmmeldud magu kokku ning see tekitas nii tohutut valu, et mul jäi hing kinni. Mu elu ühed hirmsaimad hetked, kus keegi ei saanud esimese hooga aru, mis mul viga on. See tundus nagu igavik, kuid ilmselt kestis see võib-olla paar minutit, kuni ma sain ühe uue süsti ja asi sai korda.

Hiljem selgitas üks hooldaja, et valu vaigistamiseks kasutatakse fentanüülil põhinevat valuvaigistit ja see võibki mõnele inimesele nii hirmsalt mõjuda. Esimene opijärgne päev oligi täpselt nii hull nagu igalpool kirjeldati - kahetsed operatsiooni kogust südamest ning oled veendunud, et siia sa nüüd sured.

Peale seda läks kõik juba tõusuteel ja taastumine oli väga sujuv. Haiglas veetsin ma kokku viis päeva ning juba teisel päeval eemaldati dreen ning sain kõndima hakata. Läksin reipalt õdede tuppa, kus mul taheti plaastreid vahetada ning tagasi veeresin ratastoolis, sest see pingutus käis kehal üle jõu ning mul hakkas pea ringi käima.

Söömine

Esialgu sõin ma nagu linnupoeg - ühe lonksu puljongit ja kõht täis. Aga see siiski ajapikku muutub, sest ükski organism ei ole loodud ühe ampsu toiduga funktsioneerima. Nüüdseks sõltub söögi kogus täiesti söödavast toidust ja paljudest muudest asjadest- palju eelmine päev söödud on, kas ma olen palju joonud. Väga keerulised toidud on mu jaoks magusad asjad, nisutooted ja liha. Ma saan neid süüa, aga poole vähem kui nt salatit. Eks see kõik on täiesti individuaalne, aga mu jaoks jutt, et 1a peale oppi saab kõhu täis poolest munast... no ma ei tea. See ei tundu mulle väga reaalne. Lisaks on toitumise osas muutunud see, et tablettide neelamine on väga raske ja söön näritavaid vitamiine. Gaseeritud jooke mõnda aega juua ei tohi ning mina isegi soovitaksin neid uuesti isegi mitte proovida – kõige harilikum vesi on inimesele kõige parem jook.

Ka  on esimeseks pooleks aastaks keelatud alkohol ning edaspidi peab olema äärmiselt ettevaatlik. Koguseliselt on väga kerge end üle süüa, kui süüa kiirustades. Kasutan kodus alati väiksemaid taldrikuid (nt kohvitassi alustaldriku täis toitu on küll ja veel) ning tööle võtan kaasa toidu pisemate karpidega.

1 aasta ja 2 kuud hiljem

Mu kaalunumber on tänaseks alanenud 28 kilo võrra ning ma olen enda välimusega rahu teinud. Mu kõht ripub ja annab mulle vale riietusega pisikese kolmanda kuu rasedakõhu, aga ma olen väga õnnelik, et mu tervis on korras ja ma jaksan teha praktiliselt kõike. Ma käin 2-3 korda nädalas trennis, ma jaksan joosta, oma lastega kõike koos teha ja toimetada. Söökide osas ma olen üsna ettevaatlik, sest endiselt on keerulised rasvased, magusad ja vürtsikad asjad. Minu suureks üllatuseks on viimased kuu aega ka laktoos minu vaenlaseks olnud, aga praegusel ajal on nii palju alternatiivseid tooteid, et see ei valmista toiduvalikul mingisuguseid raskusi.

Ma olin äsja möödunud aasta lõpus tihti pööraselt väsinud ja uimane, kuskil kella nelja-viie paiku juba kustusin diivanile ära ja magasin nii sügavalt, et vahepeal hakkas endal isegi hirm, mis minuga toimub. Nimelt oli mul aasta lõpus üsna suur probleem verevarudega - minu ferritiin hakkas järsult nulli poole liikuma ning ei tahtnud see number kuidagi loomulikul teel tõusta. Tänu sellele läbisin kuude pikkused rauatabletikuurid (mis ei aidanud) ning viimasena vereülekande, et asi kontrolli alla saada. Sellega kadus ka suurem jõuetus ja uni.

Minus on tärganud täiesti uskumatu enesekindlus ja usk. Ma tean ja usun, et mina suudangi maailma vallutada ja keegi ei saa mulle vastupidist väita. Ma näen, et tegelikult olin ma ka enne täisväärtuslik ja austatav inimene, et kõik on tegelikult mõtteviisis kinni. Ma tahaksin teha opieelsele endale pika pai ja talle selgitada, et kaal ei defineeri seda, kes me päriselt oleme.

Kokkuvõttes oli see üks parimaid otsuseid mu elus, sest see tõi mu väga sügavalt august välja. Kindlasti on neid,  kes seda lugedes pööritavad silmi, et 105kg pole meeletu ülekaal ja piltidel ei ole midagi näha. Ma tõepoolest oskan ja oskasin ka 28kg raskemana valida väga häid riideid vastavalt oma kehakujule. See on tegelikult koht, kus igaüks talitab enda enesetunde järgi ja kui sa saad dieediga hakkama - super. Teed läbi operatsiooni - super. Peaasi, et teed just seda, mis sind õnnelikuks teeb ega mõista hukka kedagi teist tema valikute pärast.

 

PS! Et minu igapäevastel tegemistel silma peal hoida, siis jälgi mind ka Instagramis @raquelpeeba