Miiu pereblogi: Väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed...?

Ma ei ole tegelikult ammuilma blogi kirjutanud - ei oma isiklikku ega ka siinset. Kuid see, et ma oma tundeid enam kirjasõnas väljendama ei kipu, ei tähenda ju, et mul ei tekiks mõtisklusi. Eriti just emaduse teemadel, milles võin end ausalt öeldes vahel täitsa üksikuna tunda. Mul on vähe lähedasi sõpru, kellel oleks täpselt sama vanad lapsed ja samasugused olmeprobleemid ning -mured, mis minulgi. Niisuguseid, mida saaks omavahel arutada ja milles teineteiselt tuge leida. Ja üleüldse - kui sageli me tegelikult söandame oma ema-ebakindlusi tuulutada? 

Minul - nagu ilmselt paljudel teistelgi emadel - on niisugust emadusega seotud ebakindlust päris palju. Ja ma tunnen end seda kehvema emana, mida vanemaks lapsed saavad. Kui  meie esmasündinu veel beebi oli, tundsin end emarollis nagu kala vees. Tagantjärele taipan, et toona veel vaid 20-aastasena ei olnud mul piisavaid teadmisi, et lapsevanemana alati kõige õigemaid valikuid teha, kuid ma tundsin end noore emana enesekindlalt ja mugavalt. Emadus tuli mulle kätte justkui iseenesest. Kuni nad olid veel väikesed, käisid kõik lasteaias või olid suisa beebid, tundus mulle, et nende maailma murede lahendamine on mulle jõukohane. Ma olen küll kärsitu ja ärritun kergelt, kuid olen oma puudujääkidele vaatamata tundnud - mitte pidevalt, aga enamasti - et ma saan emadusega hakkama. Et mu lapsed on hoitud ja õnnelikud. Kui kolmas laps sündis, mõtlesin: köki-möki! Võin vabalt mõne veel sünnitada!

Mjah.

Mida vanemaks saavad lapsed (eriti mu vanim, möödunud aasta seisuga kooliealine tütar), seda tugevamalt tajun ma, kui suur on minu hirm emana eksimise ees. Kui väga ma kardan, et ma omaenda puudujäägid ja kompleksid nende peale panen, neile eluteel kuidagi kaikaid kodaratesse loobin, ise oma elus prioriteedid valesti ritta sean ja neile seeläbi midagi emotsionaalsesse "veimevakka" kaasa andmata jätan. Et ma ei oska neile nende suure lapse muredes piisavalt abiks ja toeks olla. Kui nad lähevad maailma, kus neile saavad osaks "suure inimese probleemid", suhted eakaaslaste, õpetajatega, võõrastega bussis... kas mina, kes ma isegi sageli enda eest seismisega hätta jään, olen osanud oma lapsest kasvatada piisavalt eneseteadliku, turvatundega inimese? 

Kas ma jagan end nende vahel piisavalt? Kas on okei, et ma ei ole ainult ema, vaid selle kõrvalt ka ettevõtja, naine, kes vajab aeg-ajalt tubli tüki isiklikku ruumi?

Ja kõik need huviringid (kolme lapse peale uhh-uhh-uu kui mitu korda nädalas) sünnipäevad, arstiajad, külaskäimised, logistika, logistika, logistika... kas ma olen ainus, kes aeg-ajalt tunneb, et ma totaalselt läbi kukkumas olen? 

Kirsiks minu kolmekorruselisel süümepiinatordil on muidugi pisipoeg, kes ainsana meie kolmest lapsest enne kaheaastaseks saamist kordagi emmega koos laulutundi ei jõudnud, kes vaatab rohkem multikaid kui ükski teine neist selles vanuses vaadanud on ja peab õdede ja ema-isa argielulogistikat rohkem kaasa loksuma, kui ma tahaks.

Ratsionaalne mina saab ju aru - see ongi elu. See ongi meie ühine elu, millest meil kõigil on rõõm osa saada. Nii me ju perekonnaks kasvamegi, ikka teineteisele toeks ja abiks olles, igalepoole üheskoos minnes, teineteise tegemistele alati väsimatult kaasa elades. Mitte keegi ei jää kunagi maha, kui kuhugi minek on.

Aga kui uksed pauguvad ja pisarad voolavad ja väikesel ärritunud inimesel tuleb üle huulte "sa ei armasta mind, sa armastad ainult neid!" (igaühel kordamööda, paradoksaalsel kombel), on emasüda varmas tuhandeks killuks purunema ja iseend piitsutama nii, et vermed taga. Tahaks ju neile endast anda kõik ja rohkem veel... aga kas minul üleüldse on nii palju, et sellest piisaks?

Kas Sina tunned end ka vahel emarollis ebakindla või ebapiisavana? Kommenteeri ja tuuluta julgelt - oleme teineteisele toeks!