Miiu pereblogi: Kuidas ma sünnitusele tunnistajaks olin

Nagu te Andra viimasest postitusest lugeda saite, oli tema pisitütre Mia Liisi sünni tunnistajaks veel üks inimene peale isa ja ämmemanda - mina.

Kui Raqueli kaksikud sündisid ja me Andraga neile "nabanöörikimpe" viimas käisime, kurtis Andra mulle muret. Nimelt soovis ta üle kõige oma teise lapse ilmaletulekut fotodele jäädvustada, aga kartis, et ei suuda sünnitusfotograafi teenuse röögatult (ent kahtlemata õigustatult - tean seda nüüd omast käest) suurt hinda kinni maksta. Veel rääkis ta mulle tuttavast hobifotograafist, kelle pildistama kutsumist ta kaalub. Ütlen ausalt: see ei tundunud nagu kõige kirkam mõte, kutsuda sünnitusele keegi, kellel küll kaamera käes püsib, aga kes sünnitust iialgi kogenud pole ja seda pisut isegi kardab. Enne kui ma selle mõtte lõpuni mõelda olin jõudnud, teatasin:

"Ma tulen ise!"

Kui hull see ikka olla saab, mõtlesin. Isegi kui mu objektiiv ei suuda hämaras piisavalt selgeid pilte teha, on see ikkagi parem telefonipiltidest või fotograafist, kes sünnituse ajal kangestunult selili kukub, sest Andra veidi valjemat häält teeb. Pealegi ei küsinud ma selle eest raha ja kes see tasuta piltide kallal ikka väga nuriseda julgeb, eksole...

Esialgu keeldus Andra resoluutselt - tema sõnul olevat ma liiga oma ja ta kartvat, et ei suuda minu juuresolekul piisavalt lõdvestuda. Seejärel ei möödunud aga nädalatki kui Andra teatas, et tema ja Janar sooviksid siiski väga, et mina ja mu ustav Canon nende pere pesamuna sünni juures viibiksime. 

Kas ma olin ärevil? Olin küll. Võin etteruttavalt öelda, et sünnitus ei ole minu jaoks kunagi karvavõrdki hirmutav olnud. Ei olnud see minu jaoks midagi hirmsat siis, kui ma 2012. aastal esmasünnitajana õndsas teadmatuses Fertilitasse sammusin ega ka siis, kui kaks aastat tagasi oma noorema tütre Pelgulinnas ilmale tõin. Kellegi teise sünnituse juures viibimine pani aga hinge värisema küll. Elevusest.

Kaks nädalat enne sünnitustegevuse algust olin mitmeid öid magamata - mis saab siis kui ma Andra kõne maha magan? Kui tähtis kõne lõpuks kella nelja ajal hommikul tuli, surisesin üle terve keha ja sahmisin ringi nagu poolearuline. "Nagu ise hakkaks sünnitama," ütlesin Hendrikule, kes ainult naeris selle peale. Omaenda sünnituste juures olin palju rahulikum olnud kui nüüd Andra beebi tulekuks valmistudes.



Video, mille sellest erakordsest kogemusest Andra loal (pigem isegi palvel) filmisin

Minu kõige suurem hirm ei seisnenud aga sünnitustegevuse ega piltide tegemise ees vaid selles, et ma sünnituse ajal kellelegi - Andrale ega Janarile, kelle jaoks see ju tegelikult ülieriline ja intiimne sündmus oli - jalgu ei jääks. Teadsin, et sünnituse juures viibiv kõrvaline isik peab olema vait nagu sukk ja ennast võimalikult nähtamatuks tegema. Aga ma ei saa ju sünnitavat naist ignoreerida ka kui ta minuga nalja visata tahab?! Õnneks muretsesin ma ilmaasjata, sest nagu Andra jutust tagantjärgi selgus, leidis ta minu juuresolekust ja minuga vestlemisest palju tuge ja innustust. Kas te kujutate midagi ilusamat ette kui selline tunnustus sünnitanud naiselt? Mina ei kujuta. Nii sain lisaks fotode jäädvustamisele Andrale toeks olla ka sünnitoetajana ja natukene muidugi ka sanitarina, kui Andra muudkui muretses ja vabandas looteveelompide pärast, mis temast sünnitustoa põrandale maha jäid. Kuivatame ära, jumal küll!

Milline siis on kokkuvõttes sünnitusele tunnistajaks olemine?

Võimas, ürgne ja nii liigutav, et koguaeg on tunne, et võiks kasvõi lahinal nutta. Eriti kui sünnitaja on nii tubli, vaoshoitud ja tubli nagu Andra seda oli. Ma ei saa aru inimestest, kes sünnitusele ja selle jäädvustamisele põlgusega ja jälestusega vaatavad. Olin kindel, et minu sünnitused on minu elu suurimaid ja ilusamaid kogemusi, aga et ka kellegi teise sünnitus niiviisi mõjuda võib... uskumatu. Tilluke Liisu tuli siia ilma maailma kõige loomulikumal ja ilusamal moel ning mul on südamest hea meel, et mulle sai osaks au olla üks esimesi, kes teda siia ilma tervitas.