Miiu pereblogi: Imetamisest, otsusest loobuda ja võõrutamisprotsessist

Miiu pereblogi: Imetamisest, otsusest loobuda ja võõrutamisprotsessist

Nagu ma teile juba maininud olen, otsustasime pere pesamuna aasta ja kahe kuu vanusena rinnapiimast võõrutada. Kuigi imetamine on minu jaoks olnud tõeline hingeõnnistus ja üks ilusamaid kogemusi mu elus, tundsin viimasel kahe kuu jooksul, et hakkan sellest väsima. Minus hakkas tõstma pead vastumeelsus millegi vastu, mis mulle alati armas ja loomulik on tundunud ja nii saigi selgeks, et aeg on lõpetada.

Kui meie noorem tütar veel tilluke beebi oli, olin veendunud, et võin imetamist jätkata kasvõi tema kolmeseks saamiseni. Ühiskondlik surve ja viltused pilgud mind seganud ei oleks - usun, et imetamine on rangelt ema ja lapse vaheline asi, millesse ei puutu mitte üksainumaski sõrmeviibutaja ja kui selline on pere soov, peaks imetamine kindlasti jätkuma nii kaua, kui võimalik. Isegi WHO soovitab emadel teise eluaastani ja edasi imetada! Aga - üllatus-üllatus - mina ei suutnud. Ma arvasin, et ma olen sündinud imetamiskuninganna, kes võib oma last imetada maailma lõpuni ja tagasi... aga see ei olnud minu jaoks õige. Ma ei viitsinud. Ma ei tahtnud. Mul oli sellest kõrini.

There, I said it. 

Kuni tema esimese sünnipäevani oli kõik hästi. Ta küll ei söönud kuigivõrd palju üldse lisatoitu, aga kuna ta oli beebi ja sai uhkelt rinnapiima, tundus see mulle okei. Olin küll pidevalt mures tema hemoglobiini ja kehakaalu pärast, kuid mind lohutas teadmine, et ta on veel tilluke. Saabus esimene sünnipäev ja tema isu kasvas - kahjuks mitte lisatoidu, vaid rinnapiima järele. Oli öid, kui laps oli rinna otsas terve öö ning ärkas hommikul, et samas taktis jätkata. Alguses see mind ei seganud - olen alati läbi une imetanud ja segamatult magada suutnud ning sellist elukorraldust justnimelt mugavaks pidanud. Aga kui ta siis ka terve päeva lakkamatult rinda kraapis, märkasin, et see on hakanud mind alateadlikult ärritama. Teadsin, et see ei saa hästi lõppeda - lisatoiduga seotud muremõtete, magamatuse ja tööst tingitud stressi otsa lisandunud imetamispinged oleksid mu plahvatusohtlikuks muutnud.

Kas ma tundsin kohutavat kurbust, kahetsust ja süümepiinu? Tundsin küll. Tunnen siiamaani, sest imetamisest lahti laskmine on minu jaoks emotsionaalselt väga raske. Kas see oli õige otsus? Oli küll ja mitte ainult - mul on hea meel, et ma oma kõhutunnet usaldada otsustasin, sest see oli maailma kõige õigem otsus.

Kuigi pesamuna oli nii suur rinnapiimasõltlane, et vanem tütar temast juba möödaminnes selleteemalisi viisijuppe veeretas ("Õõ-dee pea-ab mi-ne-maa, tis-sii ot-saa rippu-maaa!"), toimus rinnapiimast loobumine väga sujuvalt. Otsustasime, et võõrutame ta päevapealt ja vaatame, mis saab. Olin täiesti valmis selleks, et peame öist imetamist veel kuude viisi jätkama, kuid pärast kaht ööd magas pisike juba hommikuni. Esimesel ööl ärkas ta vaid paar korda, kuid leidis issi lähedusest ja paarist veelonksust lohutust. Teisel magasin mina olude sunnil vanema õe kõrval (viimasel oli kõrvavalu) ning ka sel ööl sai issi pisemaga suurepäraselt hakkama. Kolmanda öö eel proovisime talle ööputru sööta (helistasin nõutuna beebitoiduriiuli ees seistes sõbrannale, kes seda konkreetset putru soovitas - olevat tema lapse lemmik) ning tol ööl magas ta meie suureks üllatuseks kordagi ärkamata hommikuni. Sestsaati sööbki ta enne ööund putru ja see näib olevat kõige parem lahendus öise söötmise vältimiseks. Kui ta putru ei saa, on ta hommikuks kohutavalt näljane ja kuri, kuid üles ta öösel ei ärka.

raske
Imetamisest loobumise raskekahurvägi

Päevasest imetamisest loobumise strateegiaks valisin lapse tähelepanu hajutamise lakkamatu mängu läbi. Ta küll püüdis rinnale läheneda ja seda leida, kuid kui mina talle pidevalt uusi tegevusi otsisin, temaga nalja tegin ja ta mitu korda päevas õue viisin, unustas ta imetamise sootuks. Kui ta vahepeal siiski pisut nõudlikumalt "aetäh-aetäh-aetäh" tegema ja mulle pluusi alla ronima hakkas (st. kui tal kõht tühjaks läks või janu oli), surusin talle pihku tuubi puuviljapüreega või pakkusin klaasist vett. Praegugi hoiame kapis tohutut varu tuubipüreesid ja kamapalle, mida talle akuutse nälja korral sisse sööta saame. Ühe tuubitäie mangopüree tühjendamine võtab tütrekesel aega ei rohkem ega vähem kui kolmkümmend sekundit ja päevas kulub meil tuube umbes kolm. See luksus on talle lubatud vaid seni, kuni rind täielikult ununeb - vastasel korral laostab tema mangosõltuvus meid täielikult. Kamapallisõltuvusega on sama - kuigi need ei ole nii kallid, on neist raskes sõltuvuses kogu pere, mistõttu me ka neid tööstusmeetodil hävitame. :D

Kindlasti tahate teada, kuidas rinnast võõrutamine tema toitumisharjumusi muutis?

Kardinaalselt. Täna on pesamuna kõige suurema isuga laps, keda mina oma elus kohanud olen ja kõik portsjonid, mis me talle ette anname, sööb ta suure innu ja isuga ära. Ma ei pea enam muretsema, et minu väikene kullake toitainepuudusesse sureb (sest, ütlen ausalt, kartsin seda väga) ja tema saab perega koos söömist täiel rinnal nautida. Lisaks uinub (varem jäi ta magama vaid rinna otsas ning ärkas tihti iga kord, kui ma end tema kõrvalt liigutada püüdsin, mis venitas vahel ööunne jäämise mitmetunniseks) ning magab ta paremini ning ilmselt naudib ka elu rohkem nüüd, kui ta enam iga kord igavust tundes rinda ei otsi. Ja kui mina ei seda talle valedel põhjustel ei paku! Üks peamistest imetamise lõpetamise põhjustest oli tõdemus ja avastus, et kasutasin rinda samal eesmärgil, nagu teised laisad emad kasutavad nutitelefone ja tahvelarvuteid - väga mugav oli igavlevat või rahutut last lihtsalt rinnaga rahustada selmet tema tegelikele vajadustele keskenduda...

Imetamisest loobumise plussidena saan niisiis loetleda suure kannapöörde lapse toitumises, kvaliteetse ööune ning rahulikuma uinumise ja üheskoos veetud kvaliteetaja, mille varemalt (halvast) harjumusest imetamisega asendanud olime. Kõige rohkem hindan ma oma kullakese lähedust - eriti nüüd, kui ta tõepoolest tahab mu kaisus ja minu lähedal olla, mitte lihtsalt mind piimaautomaadina ekspluateerida. Miinus on muidugi see järeleandmatu kurbus südames, sest minu titast on saanud laps ja sest suure tõenäosusega oli see minu viimane imetamiskogemus. Ja see, et ma tegelikult tõesti usun, et rinnapiim on ka lisatoitu söövale lapsele kasulik ja hea.

Aga, nagu iga lapsevanemaks olemisega seotud asjaga siin ilmas, on kõige olulisem see, et nii ema kui laps oleksid õnnelikud. Ja ma tõesti usun, et me oleme nüüd õnnelikumad.

 20160413142043-11735.jpg

Kas teie olete pidanud oma tillukesi rinnast võõrutama või tegid nad seda ise? Milliseid raskusi teil ületada tuli ja mismoodi seda tegite? Milliseid nippe kasutasite? Jagame kogemusi!

26. Apr 2016, 11:41

Minul oli hoopis teistmoodi suur mure. Nimelt mõlemat last sain imetada vaid 2-3nädalat ja piim kadus. põhjust ei tea. Oleksin soovinud lapsi kauem tissitada, onju rinnapiim lapsele kõige parim.

Kui piim lõppes, pidin leidma kiiresti kõige õigema asendus piima. Esimese poja ajal proovisime 3erinevat piimapulbrit . Lõpuks sobis Hipp. Teistega tekkisid gaasid ja muud hädad.

Teist slast sain imetada 2nädalat. Kuna ma olin juba teadlik Oma "probleemist" , siis ostsin piimapulbri juba valmis. Temaga sai 2pulbrit proovitud ja sobis Aptamil. Hipp tekitas gaase ja võttis kõhukese lahti.