Sellest ajast peale, kui ma oma elu kõige kohutavamad minutid läbi elasin, olen mõelnud, et pean seda kogemust teiega jagama. Kui ma oleksin siis teadnud, mis minu lapsega toimub, oleksin pääsenud sellest õõvastavast hirmust, et minu laps sureb. Sellepärast leian, et kõik emad peaksid sellest võimalusest teadlikud olema ka juhul, kui seda nende lastega iialgi ei juhtu. Millest ma räägin? Kui meie kroonprintsess pooleteiseaastane oli, tekkisid tal elu esimesed palavikukrambid. See tähendab seda, et kui tema kehatemperatuur tõusis kõrgeks (tema puhul piisas vaid 39 kraadist), muutus tema tillukene keha jäigaks, ta silmad olid pahupidi, käed-jalad tõmblesid ja huuled tõmbusid siniseks, sest ta ei saanud korralikult hingata.
Kui see esimest korda juhtus olime oma Hiiumaa-suvekodus, kaugel haiglatest ja arstiabist. Printsess oli tõbine, aga heas tujus (rõõmus väike päikesekiir, nagu ta meil alati on) ja kui ma kella kuue ajal hommikul ta mähet vahetasin, leidis aset kõige jõledam asi, mida ma kunagi näinud olin. Ma jäin nende 30 sekundi jooksul paugust 15 aastat vanemaks. Mul polnud õrna aimugi, mis temaga toimub, ma ei teadnud, kas see läheb üle või kas ta jääb hapnikuta nii kauaks, kuni surebki ära. Täna tean, et krampe põhjustab süütu neuroloogiline reaktsioon kehas ja mõistan, et mu tookordne reaktsioon oli asjatult dramaatiline, kuid sellele vaatamata oli mul tunne, et käisin läbi millestki hullemast, kui põrgutulest.
Selgus, et seda seisundit esineb väga vähestel (vaid 2-5%) lastel ja et nad kasvavad sellest harilikult viiendaks eluaastaks välja. Sellest esimesest hoost peale tekkisid printsessil palavikukrambid iga kord, kui ta haigeks jäi ja kui ta kehatemperatuur üle 38 kraadi tõusis. Meie õnneks näib ta sellest tänaseks välja kasvanud olevat – viimased paar korda, kui ta haige on olnud, pole palavikukrambid meile enam oma jõledaid hambaid näidanud.
Kui krambihoog tekib, on ainus, mida sa teha saad, kehatemperatuuri võimalikult kiiresti alandada. Pärast krambihoo möödumist vajub laps sügavalt lõõgastunud olekusse ja jääb seejärel magama. See kõik on väga normaalne. See on hetk, kui saad aru, kui koledasti sa oma lapse elu pärast kartnud oled ja kõik tunded, mida sa seni last aidates blokeerinud oled, vallanduvad ja sa puhked tõenäoliselt ahastavalt nutma. Ka see on igati normaalne ja ausalt öeldes ka äärmiselt vajalik.
Siin on meie taktikad palaviku alandamisel, palavikukrampide vältimisel ja nende vastu võitlemisel. NB! Esimesel korral, kui palavikukrambid tekivad, tuleb kindlasti kutsuda ka kiirabi!
– Riieta laps lahti ja eemalda mähe. Kui näed, et lapsel on külm ja ta väriseb, võid ta õhukese linaga katta, aga väga oluline on (eriti beebide puhul) veenduda, et laps ei kuumeneks üle, mistõttu on kõige parem laps paljaks koorida ja tal palja pepuga pikutada lasta.
– Osta infrapunatermomeeter. See on kallis, aga säästab sind suurest vaevast ja südamevalust ning teenib end seeläbi kuhjaga tasa. Kui laps on haige, võib tema kehatemperatuuri mõõtmine jube peavalu olla – eriti juhul, kui ta on pärast tundidepikkust nuttu ja kaeblemist viimaks magama jäänud. Infrapunatermomeeter laseb sul kiiresti ja last segamata palavikku mõõta ja nii saad olukorral pidevalt silma peal hoida – ka öösel, kui laps magab. Kui tead, kas ja kui kiiresti temperatuur tõuseb, on sul väga lihtne krampide tulekuks valmistada ja nende teket takistada.
– Palavik on hea ja kasulik – see on märk sellest, et sinu (lapse) keha võitleb haigusega.Alla 38-kraadiseid palavikke ei alandata paratsetamooli(küünalde) abil. Kui aga on olnud kindel oht krampide tekkeks, oleme palaviku alandamisele lähenenud proaktiivselt ja paratsetamooli varem appi võtnud, kui oleme näinud, et palavik tõuseb järsult ja kiiresti.
– Kõrge palaviku korral niisuta puhas lapp 1:1 lahusega viinast ja veest ning hõõru lapse nahk sellega kokku – eriti kohtadest, kus see on kõige kuumem. Siis kasuta midagi lehvikuna või puhu nahale, et tekitada õhuvool, mis alkoholil ja veel kiiremini aurustuda aitab ja lapse naha maha jahutab. Tegutse kiiresti – hõõru ruttu ja puhu niisutatud nahale kohemaid peale. Viimasel ajal on mulle silma jäänud, et meedikud ei soovita enam palaviku alandamisel alkoholi kasutamist. Kiirabiarstid, kes meid esimesel korral Hiiumaal aitasid, soovitasid jahutada justnimelt viinaga ja edaspidi jään mina igatahes selle juurde. Teil soovitan aga enne omaenda arstiga konsulteerida, et veenduda, et toimite õigesti. Minu sõna ei tasu puhta kullana võtta – mul nimelt ei ole meditsiinialast haridust. :)
Miks ma selle kirjutamise peale praegu tulin? Meie noorem väike tütar oli viimased kaks päeva palavikus ja ma mõistsin täna, et olin terve selle aja justkui nugadel. Kroonprintsessi krambihood on mulle igaveseks selle hirmu mällu söövitanud ja ma kardan palavikke siiani nagu tuld – ma kardan, et need viivad minu suurima õudusunenäo, palavikukrampideni. Ma olen küll suur palavikuekspert ja olen palavike alandamises kõva kooli saanud ning ei karda, et ma ei saa krambihooga hakkama. Kaasnevad surmahirm ja südamevalu on need, mida ma enim pelgan.
Niisiis, armsad emad, olen ma siin selleks, et teile öelda midagi, millest teil absoluutselt mingit kasu ei ole – ärge sattuge paanikasse. See läheb väga kiiresti mööda, mis siis, et need üksikud sekundid tunduvad nagu terve igavik. Krambihoog ei põhjusta lapsekesele jäädavaid kahjustusi ja tema ise ei mäleta asjast mitte midagi.
Kui te tahate minu käest selle kohta midagi küsida, olge lahked. Mina tegin selle asjaga ammu rahu ja otsustasin, et ma ei luba sellel ennast rohkem hirmutada, kui see mind juba hirmutanud on. Ma soovitan teil sama teha. :)
