Sellenädalase teemanädala pealkiri "Sinu pere eluterve elu" inspireeris mind kirjutama sellest, mis minu hinnangul elus kõige olulisem on - õnnelikest inimestest. Kes on õnnelikud inimesed ja mismoodi selliseid kasvatatakse?
Sõltuvalt sellest, milliseks elu ja lapsepõlv kellegi vorminud on, erinevad minu hinnangul ka isikliku õnne valemid. Kellelegi, kellel lapsepõlves lähedusest ja armastusest vajaka on jäänud, võib omaenda pere loomine ja perekondliku õnne kogemine primaarne olla, et kogeda turvatunnet ja tingimusteta armastust. Teisele, kelle jaoks need (tegelikult elementaarsed) väärtused tavalised ja argised on, võib püüelda teistlaadi eneseteostuse poole - olgu selleks siis kas tuntus, majanduslik edu või mainekas karjäär. Oluline ei olegi see, mis inimest õnnelikuks teeb - peamine on, et igaüks tunneks end väärtusliku ja vajalikuna.
Usun siiralt, et igaühes meist on peidus See Miski, mis temast just tema teeb. Olen veendunud, et igas inimeses on potentsiaal ja anne, mida märgates ja arendades on võimalik saavutada rahulolu ja edu. Selleks on aga tarvis, et keegi selle ande üles taibata oskaks enne, kui on hilja. Öeldakse küll, et kunagi ei ole liiga hilja, ent olgem ausad - selleks ajaks, kui muretu lapseiga selja taha on jäänud ja laual lebavad tasumist ootavad arved, on eneseleidmise tee oluliselt käänulisem ja konarlikum, kui lapsepõlves. Seega: kuidas ikkagi kasvatatakse õnnelikke inimesi? Kas mina seda üleüldse oskan? Kas ma saan olla kindel, et ma oma laste andeid ja vaimustavaid kiikse (sest ka need on väga olulised!) piisavalt toetada ja arendada oskan nii, et nende eripärad neile elus edu ja õnne garanteerivad? See ongi minu meelest lapsevanemaks olemise juures kõige raskem - mõistmine, kui palju sõltub lapse kui inimese õnn ja heaolu tegelikult ema ja isa tähelepanelikkusest, pühendumusest, hoolivusest ja suunamisest. Aukartustäratav ülesanne, kas pole?
Lapsed peavad käima huviringides ja trennides - see on selge. Oluline on, et valik tehakse lapse loomusele, füüsilistele eeldustele ja soovidele vastavalt. Tihti on lapsevanemad kimpus huviringist loobuda sooviva lapsega. Kui palju on õige last suunata nii, et see sundimisena ei mõjuks? Palju on täiskasvanuid, kes soovivad, et nende emad-isad neid minevikus rohkem motiveerinud ja vajadusel sundinudki oleksid. See peab aga tähendama, et kirg ja armastus hobi vastu jäi - lihtsalt motivatsioon kadus. Kas sellist ajutist motivatsioonipuudust, ebakindluse, tüdimuse või väsimuse mõjul ilmnenud kõrvalekallet saaks vanemliku hoole, kannatlikkuse ja tähelepanelikkuse abil ravida? Mina usun, et saaks.
Laste innukuses ja piiritus kujutlusvõimes on midagi maagilist - kui neid omadusi purki panna ja müüki paisata saaks, oleks see üks enimmüüdumaid tooteid maailmas. Turundusspetsialistid ja reklaamiinimesed jookseksid tormi, et lapselikule supervõimele küüned taha saada. Et seda loomingulisust aga purki panna ja säilitada ei saa, tuleb seda rakendada ja sellele väljundeid leida seni, kuni see veel alles on. Lapsele tuleb pakkuda tuge, võimalusi, ruumi ja tähelepanu (sest staar vajab ju publikut!) ning lasta tal luua, laulda, tantsida, mängida, nokitseda ja veiderdada nii palju, kui vaja, et väike inimene ennast vabalt väljendada ja selle läbi inimesena kasvada ja areneda saaks.
Meie peagi neljaseks saav tütar näitas esimesi laulu- ja tantsulapseks olemise ilminguid juba beebieas - kodu kõlarites mängis päevad läbi Kukerpillide rütmikas ja lõbus lastelauluplaat, mida beebi kirglikult armastas. Ta ei osanud veel käputadagi, kui ta juba kõhuli põrandal tantsida nõksutas! Esimeseks eluaastaks olid tal juba selged mitu laulukest (esimene, mida ta juba enne rääkima hakkamist laulma õppis, oli "The lion sleeps tonight" ja kodus kõlas üks lakkamatu "uii-amm-ammauee"...) ja nii sündis ka otsus ta Musamari mudilaste muusikakooli viia. Me pole seda otsust sekundikski kahetsema pidanud ja tänaseni on laulutundides käimine üks neiu lemmiktegevusi maailmas. Sellest sügisest alustas ta Kaie Kõrbi balletistuudio tantsutundides, sest kuigi Musamaris lüüakse ka laulukeste kõrvale lihtsamate koreograafiatega tantsukesi, tundus tantsuoskuse edasiarendamine õige sammuna. Kuigi esialgu kartsin, et ballett on kolmeaastasele pisut liiga karm ja range, ei ole nendel hirmudel seni alust olnud. Balletiseelikutes ja retuusides edvistavad lapsekesed on kõik väga elevil ja õnnelikud ja uskumatul kombel juba paari kuuga ka meeletult palju arenenud.
Niisiis: ega ma täpselt ei tea, mida ma teen, kui meie tütar ühel päeval näiteks balletist loobuda otsustab ja ühtäkki hammastega ukselingist kinni hoides tundi minemast keeldub. Aga ma püüan teda suunata selle juurde, mis tema jaoks kõige õigem on. Ja selle viimase kavatsen ma välja uurida püüdes tema isikusse austuse ja aupaklikkusega suhtuda ja tema südame kõige suuremaid soove alati avatud silmadega näha. Minu suurim soov on, et teda saadaks elus teadmine, et ta on andekas, osav ja tegeleb sellega, mida enim armastab. Kui see ei ole tõeline õnn, siis mina ei tea, mis on.
Millised on sinu lapse erilised kiiksud ja anded?
