Kui seesama pildilolev neiu veel beebi oli, juhtus temaga kohutav õnnetus. Tõele au andes ei juhtunud temaga midagi, sest õnnetust kui sellist tegelikult ei toimunudki. Kui beebi oleks olnud vanem, oleks olukord olnud märksa ohtlikum ja tookordse õppetunni sain elukoolilt tasuta - kõik asjaosalised on elus ja terved ning nagu näha, on minu tillukesest beebist sirgunud juba suur ja vahva tüdruk.
Olime just jõudnud tagasi pikalt jalutuskäigult turule - ilm oli suviselt ilus ja beebi magas terve tee vankris nagu nott. Nagu tavaliselt, sõitsin vankriga trepikotta, tõstsin tita koos kookoniga vankrist välja ning viisin ta selle sees tuppa diivani peale, et siis veel hetkeks trepikotta joosta ning turult osetud asjad (käekoti koos telefoni, võtmete ja rahakotiga olin juba tuppa visanud) vankri "alumiselt korruselt" tuppa tuua.
Tormasin uksest välja, et beebi (kes küll veel ei keeranud ei ühele ega teisele poole ning oli kookonis täiesti turvaliselt) ei peaks kauem kui kümme sekundit üksinda olema (meie korterit ja vankri asukohta lahutavad vaid kümme sammu) ja tõmbasin ukse harjumusest enda järel kinni. Snepperlukuga ukse.
Mõistsin sekundipealt, millise teoga ma just hakkama olin saanud ning tormasin tulistvalu üles neljandale korrusele, et naabritädi telefoni laenata. Õnneks oli naabritädi kodus ja sain värisevate kätega telefoniraamatut lapates lukuabi numbri ning helistasin neile viivitamatult.
Mitte iialgi pole ma sedasi paanikas olnud. Ma värisesin üle kere ja ei suutnud hetkekski paigal seista - tammusin edasi-tagasi, et mitte ärevusest plahvatada.
Telefonis lubati, et abi jõuab kahekümne minutiga. Ootasin neid kannatamatult vaheldumisi majaesise ja korteriukse vahet joostes - kuni tita nuttis, oli selge, et ta hingab ning temaga on kõik korras. Seepärast pidin teda vaikuse tekkides ukse tagant pidevalt hüüdma ja äratama - vaene laps oleks kindlasti magada eelistanud, aga ema ei lasknud!
Vahepeal käisid mind lohutamas ja mulle seltsi pakkumas lähedalasuvates majades elavad emad. Kuidas selle kahekümne minuti jooksul nii palju juhtuda jõudis, te küsite? Jõudis, sest lubatud kahekümnest minutist sai lõpuks tund ja kakskümmend minutit. Helistasin lukuabisse iga natukese aja tagant ja iga kord kinnitati, et inimene jõuab iga hetk...
Kui tehnik lõpuks jõudis ning kui naabritelt luku avamise eest tasumiseks 30€ sularaha laenanud olin (sest arvega tasuda mingil juhul ei saanud ja uks oleks rahata avamata jäänud) ja uks avanes, tormasin oma beebi juurde ja haarasin ta kaissu. Lapseke oli selleks ajaks juba täiesti kurnatud ja näljas ning esimese asjana võtsin ta rinnale. Siis vallandusid suurest kergendusest minu pisarad - tita rahunes koheselt.
Kui mees meie õnnelikust õnnetusest kuulis, ei saanud ta aru, miks ma teda koju ei kutsunud ega lasknud tal ust lihtsalt jõuga lahti teha. Täna ei saa ka mina sellest aru, kuid tookord tundus mulle, et iga hetk jõuda lubava lukuabi ära ootamine on kiirem ja parem lahendus.
Seega, sõbrad: olge snepperlukkudega ettevaatlikud. Püsige alati lapsega samal pool lukku ja kui võimalik, hoidke igaks juhuks võtmeid alati taskus. Tegelikult meenub mulle selle viimase soovitusega lugu ühest inimesest, kes oli kodust lahkudes võtmed mantlitaskusse poetanud ning seejärel snepperlukuga ukse väljudes kinni tõmmanud. Mantliserv oli aga lukus ukse vahele jäänud ja nii ta seal siis seisis - võtmed ühel, ise teisel pool ust... Igatahes: snepperlukud on saatanast. Olge hoiatatud!
Postitus on osa Emmede Klubi sellenädalasest artiklite sarjast "Ohud ja laste turvalisus kodus", mille jooksul tutvustame viite levinud õnnetust, mis lastega turvaliste koduseinte vahel juhtuda võib, jagame kogemusi juhtunud õnnetustest ja kodu turvalisemaks muutmisest ning uurime millised on vanematele seadusega pandud kohustused laste turvalisuse tagamisel.
eveliiy
Mirjam
Irinaaa