Olen naine õnnelikes neljakümnendates ning minu emaks olemise pärlikees säravad neli eriti helget ja hiilgavat pärlit. Kõik lapsed täiesti isemoodi armsad ja armastatud. Ühine on see, et lastetoast kaasa antud rõõm raamatutest võib saada ühel päeval parimaks kaaslaseks.
Vanima tütre kasvuajal ilmusid laste raamaturiiulitesse Pätu ja Sipsiku kõrvale seiklema piilupart Donaldi ja Miki-Hiire koomiksid. Keskmine tütar elas kõpskingade ja krooniga üle Barbie-printsessi ajastu. Poeg leidis endale fantaasiamängude toetajaks dinosauruste raamatud. Nii ette- ja iselugemise kui ka aktiivsete tegelusvihikute näol.
Praegu on minuga koos riiuli ees seismas-valimas 2-aastase pesamuna silmad ja sõrmed. Ikka kehtib sama kindel reegel - mida värviküllam pildimaterjal, seda suurem on tõenäosus, et just seda raamatut tahetakse kordi ja kordi "lugeda".
Kõrvale on juba jäänud papiraamatud, mil terve lehe täidabki üks pilt ja selle all olev sõna pildil kujutatu kohta. Meelsasti võtab piiga kätte neid raamatuid, kus ise saab aktiivselt vaadata. Tema jaoks on seegi mäng. Saab ketast keerata, klappide alla piiluda, sõrmega erinevaid tasapindu katsuda.
Meie viimane lemmik on aga just see Marge Pärnitsa kirjutatud lugu Tartu Mänguasjamuuseumi kahest mõmmikust. Raamatut läbib karude kahekõne, sekka paras ports pisikesi salmikesi ning kirsiks tordil on illustratsioonid. Õigemini siis fotod muuseumi eksponaatidest, mis nii magusasti minu lapsepõlve mälupildid sügelema panevad.
Äratundmisrõõm hakkas kusagil kõhuurkas surisema, kui neid fotodel kujutatavaid lelusid vaatasin. Ja see rõõm paisus iga loetud looga aina suuremaks, nii et pisike kuulaja-kaaslane vist minugi hasardist haaratud sai ning nüüd iga päev ikka paar korda just seda raamatut vaadata tahab. Ja mitte ainult vaadata. "Loe siit!" näitab väike näpuke, kus uuel leheküljel salmikesed reas. Need lihtsad riimid on nii kerged kuulata, et isegi see väike 2-aastane on selleks valmis.
Kui muidu ei ole ses pisiinimeses veel pikalt püsivust ühe asjaga süvenenult tegeleda, siis selle raamatu piltide vahele on ta end küll nii kauaks ära unustanud, et isegi magamamineku kellaaja nihutasime tol õhtul just nii kaugele, kui raamatu viimane kaas sulgus ja need imelised pildid meiega koos unemaale kepsutasid.
Ardo Juhkovi laulust helisevad minu kõrvus tihti read - kui nüüd veel saaks kord olla lapsepõlve mängudemaal... Kui sinagi igatsed reisida tagasi lapsepõlve, siis see raamat on väga heaks kaaslaseks. Sest kui pildid kutsuvad meie mälust esile eredaid emotsioone, taaslavastavad kirkaid läbimängitud hetki, lennutavad meid oma kergusega taevasse nagu värvilisi mälestus-õhupalle, siis see on üks väärt raamat!
Maris
Milline koos lapsega loetud raamat Sulle viimati oma lapsepõlve meelde tuletas?
