On igal toal neli seina.
Lagi ja põrand ka.
Nelja seina vahel end võib peita
ja muid mänge mängida.
Me Täpikese toaseinad on roosad,
on kõrge lagi ja põrand ka.
Pole seal midagi ultramoodsat,
aga meile seal meeldib mängida.
Kuidas selgeks saavad numbrid ja tähed,
kui neid harva vaid kuuled ja näed?
Meie seinal nad reas ja tuppa, kui lähed,
neid teretame nimepidi iga päev.
Pole vist last, kellel kaisuloomi poleks,
nad mängusõbraks sobivad iga kell.
Kui mängitud mängud ja uneaeg tuleb,
neil vooditeks sallidest karussell.
Kõrgel riiulil seisavad pintslid ja värvid,
on paberid suured ja väikesed.
Neid anname Täpile, kui ta värvib
pilti majast või puust või päikesest.
Madalal riiulil on lauamängud reas -
„Nupud auku” või „Kastanid karpi”.
Kommikarbid abilised on head,
ka pusletükid kokku saavad varsti.
Tegid pehme vaiba emme käed,
millel istuda hea, selg vastu seina.
Seal raamatust lõbusaid pilte näeb,
võib lugusid kuulata õhtuni välja.
Emme-issi toimetavad pärisköögis,
teevad perele süüa ja juua.
Täpikese maitsvad mängusöögid
oskavad päikese igasse päeva tuua.
Iga ese ei vajagi riidepuud,
võib rippuda sellises kaunis nagis.
Saab nööpe ja klotse ja kõike muud
vedada autoga, mille suur vend tegi.
Selles toas pole jonnijorule kohta,
pole halvale tujule platsi.
Siin vaid naerulaginat ja rõõmu kohtab
ning kõik tunnevad end siin hästi.
****************************
Sest meie teame, et...
Igale lapsele
vaja oleks paigakest,
kus mängida on imehea
ja sõber sõpra kalliks peab.
/katkend Põlva Pihlapuu lasteaia laulust,
sõnade autor Maris Mägi/