Lapsed oskavad igast asjast teha mängu, sest neil peab ju lõbus olema. Nii ütles juba Karlsson katuselt, kes minu jaoks ongi õnnelikkuse kehastus. Anna lapsele köögikapist kauss ja lusikas ning lähebki kloppimiseks, segamiseks, valamiseks, mängu (ja ka päris) loomade toitmiseks... Anna lapsele jupike kasutult seisvat kangast ning nukud saavad teki või küljealuse, klotsidest ehitatud maja saab katuse, iseendale teevad nad sellest pea- või lausa jalavarju. Anna neile värvid ja paber ning looming saab alguse. Aju töötab, käed töötavad, silmad töötavad, kogu keha on ametis loomisega.
Ütleme, et laps mängib aga selles on palju enamat. Temas toimub areng ja samal ajal emotsionaalne andmine-saamine. Laps on alati kogu hingega kohal, kui mängib, annab endast ära suure koguse ennast ning saab vastu veel suuremas koguses head ja ehedat tunnet - rõõmu, rahulolu, hakkamasaamist, õnnestumist, ma oskan, ma suudan, ma saan.
Tule, mängi sina ka, täiskasvanu, nii et keele unustad keskendudes suunurgast välja, siis tunned sedasama ja ei peagi minema eneseabikoolitusele hirmkalli raha eest. Luba endal olla viivuks väike laps ja naudi mängu! Elu ongi üks mäng! Mängukaaslased ja vahendid valime ise, reeglid pannakse vahel kusagilt kõrgemalt poolt paika, aga me oskame kohanduda, oskame sulanduda, oskame võtta meile sobiva.
Ühel päeval võtsime pere pesamunaga ette suuremat sorti võilillelusti, sest need õied pakuvad tohutult palju võimalusi mängimiseks. Juba pikemat aega tunnen endas väikest kihku haarata pintsel ja värvid ning lasta enda seest välja kunstnikuhakatis. No tegelikult pole minus seda hakatist veel olemas, ainult tahtmine on. Ja kui juba on tahe teha, siis tuleb sellele ka võimalus anda.
Värvid on, lõuend on, modellid on. Vabadus on kasutada värve ja oma käsi just nii nagu süda lustib. Ja saidki kollased võililled maalitud. Ja kuigi mulle tegelikult meeldib kord ja korrapärasus, sümmeetria ja süsteem, siis sellele pildile said need kollased küll vaba käega visatud. Kasvavad nad ju ka täiesti süsteemitult. Igaüks oma tahtmise järgi. No natuke suunab ikka päike ka, sest sinnapoole nad kõik ju sirutuvad. Maalisin mina ja maalis minu kõrval väike käsi. Praegusel eluperioodil ei ole veel lõpptulemus pisikesel inimesel oluline, küll aga protsess ise.
Suvesoe maikuu lubas õue viia enamatki, kui nukukäru ja värvilised mullid-pallid. Õuemurul mängisime suuremate lastega nii petanki, kui ka poja puutöö tunnis tehtud kabet ja trips-traps-trulli. Vesi ja suvi käivad lahutamatult koos nagu sügis ja kirjud lehedki. Seetõttu on üsna igapäevane kuulda kilkamist, kui suuremad väiksemat pritsivad ja vastupidi. Asfaldikriidid on meie õueaja täiteks suurepärased abimehed - emme joonistab, Täpike värvib. Emme ütleb sõna, Täpike osutab pildile. Küllap siis neid sõnu ka ühel päeval robinal juurde tulema hakkab. Kõik kokkukogutud smuutikorgid on peenmotoorika arenguks asendamatud - kas saab väikesest august suurde karpi sisse või mitte?
Ja õue ei koli suvega koos mitte ainult mängud, vaid ka söögilaud. Oi, kui hea on anda lapsele kätte arbuusilõik või peenrast nopitud värsked maasikad, isegi hommikupuder maitseb õues paremini, kui meeleolumuusikat teevad edasi-tagasi pesaehitamisega ametis olevad pääsukesed. Kukub palukene maha, saab sellest nokatäis ehk nii mõnelegi sulelisele.
Vaatan armastusega seda aasta ja pool elanud väikest inimest. Et silmasära ja õnnehelk püsiks iga päev, on vaja ainult natuke - laske mul olla mina ISE ja teha kõike ISE:
joonistada - kivile ja kinganinale;
maalida - paberile ja põlvele;
ronida - alt ja läbi;
astuda - üle ja peale;
joosta - kukkuda, naeratada, tõusta ja joosta taas.
Maris
