Akna taga on sügis, värvitu november. Pool päeva seisab majade vahel valge udumass, millesse võiks lausa sisse hüpata, ta vähemalt tundub olevat kutsuvalt pehme ja kohev ja paks. Mänguväljakul kiigub iseendaga punane kiik tasa-tasa, et mitte seda õrna vaikust purustada. Liivakast on saanud endale uue välimuse ning poleks vale talle ka uus nimetus anda - pruunide puulehtede parkla. Turnimiseks mõeldud redelipulkadel on kaunistuseks rida säravaid piisku, igaühes väike tagurpidi maailm sees.
Ei ole kilkeid, ei ole jooksusamme, ei ole uhkeid liivalosse ega "Vaata, mida mina oskan!" õhinaga hõikeid. Ei ole lapsi, kes naudivad liikumist ja mängulusti. Lapsed veedavad enamuse päevavalgest tubades, kus nende aeg, tegevused, tundmised ja tundmused on organiseeritud. Kahest viimasest kirjutangi, aga ülivõrdes.
Maailm me ümber on kõigi jaoks ühtemoodi. Puude ladvad on kõrgustes ja puutumatud, sipelgas on kännu peal sibades imetilluke ja märkamatu, päike on põse peal soe ja teeb meele rõõmsaks, porilombid kõnniteel teevad ka rõõmu, aga enamasti vaid lastele ja lapsemeelsetele. Seesama kõigi jaoks, aga ometi tajume kõike ümbritsevat täiesti omamoodi ja erinevalt. Meie hulgas on nii lapsi kui täiskasvanuid, kes tajuvad ümbritsevat tugevamalt kui teised ja on kõige suhtes ülitundlikud.
Jalutan oma pisikese kohe kaheseks saava tütrega uduhallis novembris. Kaitsvat lumevaipa ootavad taimed näitavad veel viimaseid õisi. Tüdruk seisatab, kummardub valge raudrohututi poole ja teeb sellele oma roosa kindaga pai-pai. Teeb kohe päris mitu korda. Meie tee viib mööda madalast sirelipõõsast, mille paljad oksad end tütre näo kõrgusel meie poole sirutuvad. Tüdruk seisatab, teeb oksale pai-pai ja ma kuulen, kuidas oksake saab kohe päris mitu musi ja käed teevad "talli-talli". Seisan minagi ja vaatan, et väike kallistaja ise ja oksake ikka terveks jääksid.
Need olid esimesed märgid, mida hakkasin tähele panema ja jälgima. Kas see on ühekordne või muutub see tegevus õueskäikude ajal korduvaks? Pai ja kalli saavad alati need samad puuoksad, kui ka iga kord uued kivikesed, mida väike käsi igal retkel mulle peopessa poetab. "Emme, hoia!" Hoian. Väike kivi - suur süda.
Miks ei saanud me autoga sõita mööda võssakasvanud metsateed? Sest tüdruk kordas ainiti läbi pisarate: "Auto ai-ai!".
Oma õmblustööd jätan tema uneajaks, sest esimene kord, kui ma nõelaga riidesse olin torganud, kostis taas üks päris ehmunud hääleke mu kõrval: "Ai-ai, ai-ai!" Kas see auguga pluus midagi tundis, ma ei tea, aga minu väike tütar tundis küll, et see väike vilgas hõbedane asjake võib riidele haiget teha.
Samuti ei saa ma enam tema nähes issi seljale rohtu määrida. Kui emmele tehakse vereproovi, poeb väike tüdruk kõvasti kaissu ning poetab pisara.
On see ülitundlikkus? On see kaastunne? On see arenev empaatiavõime? On see tähtsusetu lapsemäng? On laps lihtsalt hellik? Või on see minu, kui täiskasvanu ja tema igapäevase eeskuju kiiks? Olen palunud, et iga mänguasi, mida lapse käsi viskab (loe: loobib), saab üles võttes pai. Olen õpetanud hoidma raamatuid, mis on väärtuslikud ja nii eluolulised meie igapäevases mänguajas, et ka nemad saavad vaatajalt pai. Tüdruk ise saab päevas palju paisid, kallistusi..
Kas nii kasvabki habras lumehelbeke või hoopis tugeva minateadvusega õnnelik inimene?
Maris
