Lõpetasin oma siinse rasedusblogi eelmisel nädalal sellega, et loote kasvupeetuse tõttu alustati kuu enne tähtaega sünnituse esilekutsumist suukaudse ravimi misoprostooliga. Esilekutsumine jätkus veel järgmised kaks päeva! See on, muide, üsna kiire areng. Mõne naise puhul kujuneb esilekutsumise protsess koguni nädala pikkuseks.
Nende haigla sünnituseelses osakonnas veedetud päevade jooksul tegin veel viimaseid tööasju. Olin sõpradega (kes tõid iga päev minu ja beebi jaoks asju, mida ma ei olnud jõudnud kaasa võtta või üldse muretseda veel). Tegin uue ja kohandatud sünnitusplaani, kus loobusin mitmetest plaanis olnud loomuliku sünnituse juurde kuuluvatest toimingutest. Tegin kõige juhtunuga kiirelt rahu ja olin väga rõõmus, et minu kallis poeg on kohe-kohe meie juurde saabumas! Pidevalt kontrolliti lapse südametööd, tal oli kogu aeg hea olla ja minul seega muretu(m).
Meelehärmi tegi vaid see, et pidin terve aja käima ringi kanüül käes. Kardan väga nõelu ja verd (rohkem kui sünnitust!), mistõttu veresooned ahenesid ja ühe näruse kanüüli kätte saamiseks pidi puurima neli auku. Kasutada seda kätt kolm päeva siis õieti ei saanud.
23. jaanuari hommikul kella üheksaks oli emakakael “küpse” ning esilekutsumist jätkati vete avamisega. Pakkisin asjad, kutsusin mehe Tallinna ja kolisin sünnitustuppa. Kuna mulle on väga meeldinud vaadata nii teiste kui ka enda pilte sünnitustest, leppisime kokku, et mees dokumenteerib seda korda telefoniga. Jagan mõnda neist ka teiega.
Kuna kella kaheks ei olnud alanud kuigi konkreetseid sünnitusvalusid, kuid arst muretses lapse pärast, jätkati esilekutsumist oksütotsiini tilkadega. Juba esimene tilk tekitas tugevad kokkutõmbed. Oksütotsiinitilgale lisandus penitsilliinitilk minul leitud GBS infektsiooni vastu, mistõttu liikumine oli ebamugav ja piiratud. Istusime mehega kas voodis või jalutasime vaikselt toas ringi. Koostasime Spotify playlisti seitsmest laulust, mis on mind mingil hetkel mu elus õnnelikuks teinud, ja kuulasime neid ühe uuesti ja uuesti. Need laulud olid/on: Outloudz – I Wanna Meet Bob Dylan, Noah And The Whale – L.I.F.E.G.O.E.S.O.N., Barenaked Ladies – Light Up My Room, Mumford & Sons – Winter Winds, Placebo – Bright Lights, Death Cab For Cutie – Soul Meets Body, One Direction – Story of My Life.
Kella kuueks muutusid valud nii talumatuteks, nagu oleks mind nelja hobuse vahel tükkideks rebida üritatud. Suutsin vaid voodile viskuda ja röökida, et vaja on kutsuda selline arst, kes suudaks mind aidata. Selline arst tõesti ka leiti. Nimelt tuli kontrollis naistearst emakakaela, mis oli emaka üliintensiivsest tööst hoolimata avatud vaid neljaka! Seetõttu oli vaja liikuda edasi järgmise kiirendamismeetodi juurde, milleks valiti epiduraal.
Aidata suutnud arsti ehk anestesioloogi saabumine võttis küll aega rohkem, kui ma tegelt oleksin omaarust üldse suutnud välja kannatada, aga kui esimene doos poole kaheksaks selga sai ja mõjuma hakkas, läks kõik edasi ainult hästi. Muidugi tähendas see, et nüüd oli liikumisel lõplikult kriips peal, sest kahele tilgutile lisandus üks seljast välja tilbendav jalgu halvav kanüülilaadne toode. Kuid selle sünnituse eesmärk oli hädas laps kiirelt ilmale tuua, mitte ürgne kogemus, seega nagu ei häirinud. Ma ei olnud voodis siiski selili vms sünnitamiseks ebaloomulikus sundasend, vaid enamuse ajast püstloodis külili.
Tuhuvalu süst küll ära ei võtnud, aga võimaldas tuhude vahepealsel ajal emakal lõdvestuda, mistõttu avatus suurenes vaid tunnikesega kella kolmveerand üheksaks endiselt neljakalt täiskümnele ning tundsin pressi. Hüüdsin mehele, et nüüd ruttu jookse ämmakat kutsuma. Ta ajas end kuidagi nii aeglaselt püsti, et ma pidin veel käratama: KOHE.
Ämmakas ja tema praktikant jõudsid vaevu tuppa ja mu jala üles tõsta, kui lapse pea vupsas välja ja keha kohe järgi. Olime kõik maru üllatunud ja õnnelikud. Nagu oleks aevastanud või midagi. Mäletan, et mõtlesin lapse jalgu välja lubisemas tundes, et kas midagi veel? Mul on täiega veel jõudu jätkata selle ühe pressiga!
Meie soovidele ja palvetele oli kõrgemalt vastu tuldud – last hinnati Apgariga 9 (hiljem järgnes teine 9), teda ei tulnud meist eraldada ja kuvöösi polnid vaja, ta sai kohe minu kõhule, nabanööril sai lasta lõpuni pulseerida, isa sai selle ise läbi lõigata. Ainus pisike sekkumine oli see, et enne esimest imetamist oli ikkagi lastearsti kord, kuid sedagi põgusalt, sest lapse kaaluks tuli ennustatud hapra 2200 asemel uhke 2330 grammi, pikkuseks 44 sentimeetrit ja ei paistnud tal ka ainumastki tervisehäda. Ka imetamine õnnestus pojal kohe ning probleemidevabalt. Saime kohe omavahel kontakti ka, tundsime üksteist ära ja hakkasime armastama.
Ka platsenta sündis probleemideta ja saadeti laborisse uuringule. Rebendid tekkisid, kuid esimese astme omad, mida ämmakas nimetas marrastusteks. Viskas veel sarkastilist nalja, et “noh, sa tahtsid ju sünnitusplaanis täiesti loomulikku sünnitust – siiani ei õnnestunud, aga äkki teeme õmblused tuimestuseta?” Ma ei tea miks mu mees ämmakatega alati mingi musta huumori soonele satub :D Olin nii õnnelik!
Kokkuvõttes oli esimene, täiesti loomulik aktiivsünnitus minu jaoks palju raskem kui teine, üsna ebaloomulik. Paljuski ei ole asi sekkumises või mittesekkumises, vaid esiteks kulunud ajas. Esimesel sünnitusel olime kaks ööpäeva magamata ja söömata. Teisel, nagu mees ütles: mis siis viga sünnitada, kui hommikul ärkad üles, sööd kõhu täis, hakkad minema ja õhtuks on valmis. Teiseks on asi lihtsalt esimeses ja teises. Esimesel korral olime me hirmunud, segaduses, täiesti uues olukorras, rasedusaegne depressioon kulmineerumas raskes sünnituses jne. Sel korral oli kõik teada-tuttav ja nii mõistuses kui ka hinges jagus seega vaba ruumi lapsele ja ilusale keskenduda. Samuti järgnes loomulikule sünnitusele ebaedukas imetamine ja maksimaalsete sekkumistega sünnitusele edukas imetamine. Seega kõik emad on erinevad, kõik lapsed on erinevad ja kõik sünnitused on erinevad.
Madiken, Emmede Klubi toimetus